Tähtsa otsusega sammhaaval lähemale iseseisvale elule

Paljud noored viljandlased asetavad kaalukausile koos Viljandi riigigümnaasiumiga teiste maakondade koole, üheks neist on Hugo Treffneri nimeline gümnaasium.

FOTO: Elmo Riig, Margus Ansu («Postimees»)(Montaaž)

Artikkel ilmus 21. septembri «Sakala» paberväljaandes.

Elu koosneb suurtest ja väikestest valikutest. Paljude teiste seas muutub järjest tähtsamaks haridustee valik.

Kolm neidu otsustasid selle õppeaasta algul kolida kokku ning minna Viljandi uue riigigümnaasiumi asemel kooli Tartusse. Nüüd õpivad Mariann Liigand ja Getter Põru Hugo Treffneri nimelises gümnaasiumis ning Kärolin Varblane on Tartu Tamme gümnaasiumi kasvandik.

Kõik kolm kinnitavad justkui ühest suust, et Viljandisse riigigümnaasiumi loomine oli üks suuremaid põhjusi, miks nad mujale läksid.

Reaalsuunal õppiv Liigand ütles, et pole teada, kuidas uus õppeasutus tööle hakkab. «Jäänuksid endised gümnaasiumid alles, õpiksin ehk praegugi Viljandis.»

Ka Põru meelest on Viljandi kool veel ebastabiilne, seepärast seadis ta siin saadava hariduse kahtluse alla.

«Mul oli tunne, et oleksime olnud katsejänesed. Tulevikule mõeldes küsisin endalt, millist kasu saaksin, ohverdades end palju kiidetud kõrgetasemelise kooli heaks,» ütles Varblane.

Kooli tugevusest või nõrkusest saab tema arvates õige ettekujutuse alles kolme aasta pärast.

Rohkem vabadust ja vastutust

Mariann Liigandi jutu järgi oli tal Taaralinna minekuks ka teisi põhjusi: nimelt õpivad Tartu ülikoolis tema õde ning vend, kellelt ta saab vajaduse korral õpinguteks abi. Oma rolli mängis otsuse langetamises ka see, et vabadus ja iseseisvus on seal suuremad kui kodus.

Getter Põru lisas, et Treffneri gümnaasium on üks Eesti paremaid ja pealegi Viljandile võrdlemisi lähedal. «Olen astunud suure sammu täiskasvanuks saamise poole,» ütles ta enesekindlalt.

Kärolin Varblase puhul sai muude põhjuste kõrval kaalukeeleks tema huvi arstiteaduse vastu: Tartu Tamme gümnaasiumis on tema teada Eesti ainuke meditsiiniklass.

Kui rääkisime kulutustest, nimetasid neiud suuremateks raha neelajateks nädalavahetustel kodus käimist ning elamiskulusid. Liigandi arvates on neil siiski hästi läinud. «Elame soodsas kohas: üür on väike ja kommunaalkuludest pean maksma ainult neljandiku,» selgitas ta.

Põru sõnul oli elukohta raske leida ja see muutis Tartusse tuleku keeruliseks. Kulutused ütles ta suuresti sõltuvat temast enesest.

Varblane tunnistas, et nii noorelt kodust eemal viibida on ikka veidi raske. «Kellel poleks? Tean, et kui olen kord Tartu eluga kohanenud, saan siin suurepäraselt hakkama,» arutles ta.

«Koolimaja tundus esialgu võõras: suur ja väga sopiline. Sellega olen nüüd juba harjunud ja hakanud labürindis orienteeruma,» rääkis Liigand rõõmsalt ning lisas, et talle meeldivad uued huvitavad õpetajad ja õpetamismeetodid.

Treffneris jäetakse neiu sõnul kodutöid üliharva, tööd tehakse eelkõige tunnis. Seniste kogemuste põhjal kinnitab ta, et see kool meeldib talle.

Raskemaks muudavad toimetuleku seni veel harjumatu elukeskkond ja tõsiasi, et tarvis on õigel ajal tõusta­ ja magama minna, süüa teha, kulutusi­ jälgida ning oma käekäigu eest ainuisikuliselt vastutada.

Marianni ema Heli Liigand ütles, et suurt muret tal lapse pärast pole — kui, siis ehk ainult materiaalne. «Liiga lühikest aega on ta kodust ära olnud, et see oleks täiel määral kohale jõudnud,» arvas ta.

Koduigatsusega peab arvestama

Kadri Org, kes otsustas minna õppima Hugo Treffneri humanitaarklassi juba kaks aastat tagasi, ütleb, et plaan mujale siirduda tuli tal kaheksandas klassis, mil Viljandimaal hakati kavandama koolireformi.

«Saan aru, et muudatusi on vaja, kuid ei soovinud, et selle paratamatult segadust tekitava olukorra tõttu saaks mingil moel kannatada minu haridus,» selgitas neiu kindlameelselt.

Pere ainsa tütrena, kelle isa ja ema viibivad nagu Eesti teenindavas majandusharus hõivatud inimesed ikka varahommikust hilisõhtuni tööl, on ta enda sõnutsi nii vanemate kui enda arvates omal käel hakkama saamiseks küllalt iseseisev.

Neiu leiab, et teise linna kooli minejad peavad arvestama koduigatsuse ja muude raskustega. «Uues kohas peaks olema keegi, keda saab täielikult usaldada ning kellele keerulistel aegadel toetuda,» arutles Org.

Ta tõdes, et tutvused maksavad igal pool ning elus hakkama saamine sõltub suuresti nendest. «Minul on seetõttu läinud äärmiselt hästi: olen leidnud elamiseks vist kõige odavama variandi, mis ülikoolilinnas üldse võimalik.»

Kadri Org on vanematega nädalaks kokku leppinud kindla summa, mille eest peab end ära majandama. Ta kinnitas end hindavat ja austavat isa ja ema, et nad võimaldavad talle selliseid tingimusi.

Lapse kaugel viibimine tekitab neile tema arvates mõistagi muret, kuid tänapäevases infoühiskonnas, kus inimesega on võimalik ühendust võtta mitut moodi, pole see enam nii suur probleem kui varem. Kõige raskem on tema meelest rahaküsimus: vajadus võõras linnas last koolitada haukab pere eelarvest arvestatava tüki.

«Pean oma otsust mujale õppima tulla üheks paremaks, mille olen kunagi teinud,» ütles treffnerlane kindlalt. «Väga hea hariduse kõrval saan siin ka elukooli ja hindamatu kogemuse. «Mul polnud vahet, kas lahkun kodust kolm aastat varem või hiljem: kord peame ju kõik täiskasvanuks saama.»

Tagasi üles