Pillimees paneb rahva tantsima

Ermas Heina kohta öeldakse, et ta on sündinud, pill süles. Väike akordion on tal igaks juhuks alati autos kaasas. Foto: Peeter Kümmel

Päris esimene lugu, mida Ermas Hein kolmerealise bajaaniga kuulmise järgi mängima õppis, oli «Pühajärve valss». Siis ei ulatunud poisikese nina veel pilli tagant välja. Sedasama valssi esitab ta meelsasti praegugi — tegi seda ka eile koos Ants Tombiga.

Ants Tomp ütleb, et tema paarimees Ermas Hein on sündinud, pill süles. Nad moodustavad kahemeheorkestri ning on mänginud väikeste vahedega koos juba peaaegu kaheksa aastat. Esimesena nimetatu toetab habeme viiulile ja teise, pikajuukselise rinnal seisab akordion.

Võimalikud on muudki variandid: näiteks see, et Ermas Hein hoiab vasaku käega suupilli huultel ja lööb parema käega akordioni nuppudel rütmi. Kolm pilli on kolm pilli ning need pakuvad juba orkestri kõla. Viiulimees omakorda võib aeg-ajalt kätte võtta mandoliini.

Nad mängivad igal pool, kuhu kutsutakse, üha sagedamini koguni nii suurtel sündmustel nagu mullune Mulgi laulupidu. Alles nädal tagasi pakkusid nad kahekesi muusikat Tuhalaanes sõnakunstipäeval, kus laulis ka Ermase juhendatav naisansambel. Pühapäeval oli muusikute paar palutud Apja ühe proua juubelile ning esmaspäeval ootasid viis naist oma lauluõpetajat Ermas Heina Kärstnasse.

Eilegi olid neil kahel muusikalised etteasted.

«Pole vist pilli, mida Ermas ei mängi,» sõnab Ants Tomp.

«Jah, kõiki oskan natuke,» kostab akordionist tagasihoidlikult. «Tahan ikka uusi pille proovida. Trompet, saksofon, klarnet, okariin, plokkflööt, mandoliin, basskitarr, akordion, bajaan, lõõtspill,» loetleb ta proovituid. Oboe pole millegipärast tema teele sattunud, aga trummi on ta asendusmehena löönud küll, ehkki rohkem on tulnud löökriistu teistele õpetada.

Sõber täiendab loetelu: «Ermasel on kodus väga palju muusikainstrumente, sealhulgas harmoonium, klaver ja viiul. Minu teada on ta mänginud koguni orelit. Peale selle häälestab ta klavereid, pani häälde ka noore Randalu pilli.»

Pillide juurde juhatasid kodu ja kool

«Kaks aastat vanem vend tohtis bajaani mängida, mina veel mitte,» meenutab Ermas Hein algust. «Esimesed lood õppisin selgeks salaja.»

Heinad elasid Mudistes ning neil oli suur ühtehoidev pere. Varsti sai ka väikevend kääksutamisloa ning saabus aeg, mil nad läksid kodunt proovi juba neljakesi. Ema ja isa laulsid Olustvere kooris, isa, traktorist ja keevitaja Albert Hein mängis kolmerealist bajaani ja viierealist Weltmeisterit — olgu orkestris või mujal.

Tääksi õpilastele õpetas laulmist Peeter Veevo, fanatt, nagu Ermas Hein oma õpetajat nimetab. Koolil oli mitmekümneliikmeline mandoliiniorkester ning väike Hein oli varsti selle liige. Selgeks tuli saada ka muusikule väga tähtis noodikirjaoskus.

Praegugi eelistab Ermas Hein mängida noodist. «Mul on terve maja pille ja noote täis,» ütleb ta. Tagasihoidliku loomuga mees juba niisama ei kelgi. Kui on vaja pille parandada, on tagavaraosad omast käest võtta, ning noote pole ühel orkestrandil ja lauluõpetajal kunagi liiast.

Kui Ermas Hein oli kaheksateist aastat vana, sai temast endast õpetaja: Tääksi kultuurimaja kunstilise juhina juhatas noormees ansambleid ja orkestrit. 1971. aastal läks ta Karksi kolhoosi klubi juhatajaks ning jäi sinna neljaks aastaks.

Naistega pole vedanud

«Kultuuritöötajana võid toimetada ööpäev läbi ja lõppu ei tule. See amet meeldis mulle ja meeldib ka praegu, aga palka polnud ollagi,» ütleb Ermas Hein kutselise klubijuhina veedetud aega meenutades.

Palgaks sai ta toona sada rubla, aga kahe mudilase lasteaiakoha eest tuli iga kuu välja käia 52. Rahapuuduse tõttu õppis ta autojuhiks ning tema kätte anti kolhoosi kallur. Hiljem sai Heinast kohalikus õllevabrikus kääritaja, laagerdaja ja filtreerija.

Selles peres polnud ema. Kui Erle oli kolm ja Arle kaks aastat vana, läks nende ema kaotsi — koguni kolmeks kuuks. Tüdrukute isa ei tahtnud, et pisikesedki hakkavad elama juhuslikku elu, ning saavutas selle, mis tol ajal tundus võimatu: tütred jäid isa kasvatada. Nüüd, mil neil on juba endil lapsed, ei tea nad ikka, mis radu käib ja kus elab nende ema.

«Oskasin paljude naiste hulgast üles leida teise samasuguse,» naerab Ermas Hein iseenda üle. Teine naine jättis kodu maha siis, kui nende poeg oli poolteist aastat vana.

«Ega elu seepärast seisma jäänud, aga mul polnud aega õieti millekski,» nendib laste isa toonast aega meenutades. «Üks lasteaeda ja teised kooli... Jooksin aeg-ajalt töölt koju, et valmistada süüa ja teha muud hädavajalikku. Tüdrukud olid siis juba suuremad, oskasid ka ise kodus toimetada.»

Nüüd on Endogi täiskasvanud ning töötab Soomes ehitusel.

Tuhalaane laulud

««Tuhalaane valss» on saanud rahvale üsna koduseks,» sõnab Ants Tomp. «See kuulub ka meie repertuaari. Ermase Kärstna-teemaline laul «Võtaks sind kaasa» on samuti armas.»

Sõnad loob helilooja enamasti ise. Paarimehe ütlemist mööda on need südamlikud nagu nende loojagi.

Viimati valmis Ermas Heinal «Tervitus Tuhalaane rahvale», mis kanti esimest korda ette nädal tagasi Tuhalaanes kokku tulnud rahvale. Viisi oli ta sedapuhku teinud Jüri Tamtiku sõnadele. «Tamtik on elurõõmus ja tugeva värsitundega, tema teksti taha haakub viis hästi,» lausub Hein ning laulab esimese, Tuhalaane Kooli talust rääkiva salmi.

Äsja ilmus kohaliku rahva ette «Tuhalaane laulik» — poole masinakirjalehe suurune nootidega raamatuke. Selle käsikirjalise väljaande valmimise eest kandsid nendesama kahe mehe kõrval hoolt ka Kooli talu perenaine Helvi Visnap ja Karksi kultuuriselts. Enamasti sisaldab see Ermas Heina laule, kuid leidub ka mõne teise omi.

Ermas Hein ja Ants Tomp on ju ise ka Tuhalaane mehed. Viimasena nimetatu elab külast kilomeetri jagu ida pool, Heina kodu on teisel pool asulat, metsa sees asuvas Laane talus.

«Mulle meeldib maaelu,» lausub Laane talu elanik. «Seepärast ma selle koha kolhoosilt ostsingi.»

Nüüd, mil lapsed on läinud oma teed, elab ta seal üksi. Ainult vahel, kui tütred lastega külla tulevad, muutub maja taas kärarikkaks. Lapselapsi on Ermas Heinal viis — üks päris pisike, teised käivad lasteaias.

Kaks sinist keppi

Peaaegu kaks aastat tagasi juhtus ühel augustihommikul, et Ermas Hein ei saanud enam voodist välja, sest jalad ei kuulanud sõna. Paraku oli pillimeestel vaja Paistus paaris kohas mängida: vallavanem Ene Saar ise oli kutsunud. Ta helistas paarimehele, et minek jääb ära.

Ants Tomp oli peagi kohal, talutas sõbramehe autosse ja sõidutas Viljandi haiglasse. Seal oli jutt olnud lühike: sõber võib koju tagasi sõita, aga haige toimetatakse kohe Tartusse. Juba õhtuks oli üks jalg jäänud poole sääre võrra lühemaks.

«See on ainus kord, mil olen muusika tellijaid petnud,» ütleb Ermas Hein nüüd.

Veebruaris oli vaja lõigata sedasama jalga teist korda ning nüüd on pillimehel toeks kaks sinist keppi.

Nii mõnestki tööst on Hein pidanud loobuma, näiteks muruniitmisest, lumelükkamisest ja ahjupuude tassimisest, kuid ükski muusikaga seotud käik pole ära jäänud.

Ta ei pea oma praegust elu teab mis raskeks. «Kui kannaksin turjal sadat kilo, siis oleks raske,» arvab kergekaallane.

«Mind on väga palju aidatud,» kiidab ta ümberkaudseid. «Aga kuidas siis teisiti,» lausub Ants Tomp. «Ermas ise on nii sõbralik, abivalmis ja leplik.»

Ermas Hein peab tervisehädade põhjuseks õlletehases töötamist: aastaid tuli tal tegutseda külmas, jalas enamasti kummikud.

«Sealne kollektiiv oli nagu üks pere, ei tahtnud seda jätta,» räägib ta. Kääritaja-laagerdaja-filtreerijana oli ta ametis 1977.—2001. aastani, mil toonane Karme tegevuse lõpetas.

Õlu tema tervisele halba mõju ei avaldanud: mis see mõni suutäis töö käigus! Seniajani pole ta unustanud hirmsat pohmelust, mida tundis kord päris noorena.

«Karksis tehti väga head, elavat õlut. Žiguli kangus oli ainult 2,7 kraadi, kuid nüüd alla neljaprotsendilist ei pruulita.»