Möödunud reedel kutsus pikaajaline Ugala näitleja Vilma Luik oma kolleegid teatri kohvikusse, et märkida niimoodi ära 50. eluaasta täitumine.
Näitleja Vilma Luik naudib hetkes olemist
/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
9. november 2009, 20:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laupäeval istun oma kunagise kolleegi kodus diivanil ning me vestleme nii elust kui teatrist. Ta on just tulnud proovist ja mõne tunni pärast on oodata külalisi.
Vilma, sobrasin enne sinu juurde tulekut veidi võrgus ega leidnud just palju sinust rääkivaid artikleid või sinu antud intervjuusid. Kas see on taotluslik?
Ma ütleksin pigem, et see on ajakirjanike tähelepanematus, et nad ei ole mind veel märganud. (Vilma on seda öeldes täiesti tõsine ja valib hoolikalt sõnu, lause lõpus naerab aga laginal — just talle omasel moel.)
Kuidas sul praegu läheb? Kas sa oled õnnelik?
Mul läheb väga hästi. Ma olen aru saanud, et tuleb olla ütlemata tänulik selle eest, et saan olla just praegu ja niimoodi. Hetkes olemine ja mõistmine, et see aeg, mis meile on antud, on väga väärtuslik — see on tähtis.