:format(webp)/nginx/o/2017/05/09/6642645t1h111a.jpg)
/nginx/o/2008/09/24/76930t1ha4d7.jpg)
EESTI TERVISHOIDU tehtavad kulutused pole suunatud tervise hoidmisele, nagu termin lubaks arvata, vaid tagajärgedega tegelemisele ja akuutse haiguskulu krooniliseks muutmisele. Kokkuhoid oleks tohutu, kui pühenduksime ennetustööle.
Ennetustöö raviteenuse asemel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meenuvad ajad, mil profülaktilised terviseuuringud ja vaktsineerimised olid tavapärased. Tagajärgede asemel pühenduti siis põhjustele. Taasiseseisvunud Eestis pöörati kõik pea peale: tervishoid kommertsialiseerus, retseptide kirjutamine ja ravimite manustamine surus ennetustöö nurka. Niisugune lähenemine tekitaski olukorra, et ressursside kasvust hoolimata on rahast ikka puudu.
Töövõimetute eestlaste read täienevad. Kümne aastaga on nende arv kahekordistunud. Isegi elanike arvu vähenedes jätkub töövõimetute arvu kasv. 2012. aasta algul oli Eestis 90 100 töövõimetuspensioni saajat. Aasta varem oli neid olnud 7500 võrra vähem. Oleks kõikidel julgust ja võimalusi läbida bürokraatia kadalipp, võiks nende arv olla veel suurem.
Statistilised andmed kinnitavad, et Eestis kasvab töövõimetute arv kiiremini kui enamikus majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) 34 riigis. Töövõimetute hulga vähendamiseks võidakse karmistada töövõimetuks tunnistamise reegleid, kuid see ei paranda elukvaliteeti.
RAVITEENUSESSE panustamine pole tulemuslik, sest selle mõju inimeste tervisele on väike. Parandada tuleks ennetustööd. Saatekirjade, haiguslehtede, tõendite ja kordusretseptide väljakirjutamine teadmisi ei anna. Nohu, köha ning muude igapäevaste haiguste diagnoosimine ja ravi ei anna uusi kogemusi.
Eestlaste perioodiline tervisekontroll ja tervisliku eluviisi harrastamine oleksid väga vajalikud, sest võimaldaksid vähendada ravikulusid ja aitaksid parandada elukvaliteeti.
Tervishoiusüsteemi muudatused eeldavad rahastamispõhimõtete muutmist. Võimalusi on mitu, kuid mina eelistan seda, et mingi osa haigekassa rahast antaks teenuse tarbija käsutusse.
Summad võiksid tervishoiuinstitutsioonide ja patsientide vahel jaguneda niiviisi, et see ergutaks teenuse osutajate vahelist konkurentsi. Kui patsientide valikuvõimalusi ei avardata, pistab meditsiin meid kõiki nahka.