Äbarikust sirgus hiiglane

Eduard Leemet võttis appi redeli, et koljatikasvu päevalill enne langetamist ja mõõtmist tugedest vabastada. Foto: Elmo Riig / Sakala

Artikkel ilmus 4. oktoobri «Sakala» paberväljaandes

Viljandlane Eduard Leemet läheb ilmselt ajalukku kui mees, kes kasvatas Eesti kõige kõrgema päevalille: selle taime vars oli õisikuni pikk 5 meetrit 50 sentimeetrit.

Tegu pole püsti aetud lati abil saadud hinnanguga. Lille omanik, «Sakala» reporter ja fotograaf võtsid üheskoos hiiglase mullapinnalt maha ning mõõtsid selle mitu korda üle.

Et päevalillel oli hulk õisikuid, läks arvesse see varreharu, mis küündis kõige kõrgemale. Ka keskel asuv suurim õisik, mis oli ainsana täiesti avanenud, ulatus kõrgele, selle alla jäi vart 5,35 meetri jagu.

Kolme- või neljameetriseks kasvanud päevalilled rõõmustavad omanikke igal aastal, üle viie meetri küündivad isendid on aga haruldased.

Eelmine ametlik rekord, mis ajakirjaniku juuresolekul fikseeriti, pärineb 1997. aastast Tartumaalt Mäksa vallast. Seal ulatus Richard Sirge päevalille vars 5,10 meetrini. Ka tookord saeti päevalill täpseks mõõtmiseks mullapinnalt maha.

Teadaolevalt on nüüd Viljandis Vene tänavas Eduard Leemeti kasvatatud päevalill oma 5,50-meetrise varrega ametlikult fikseeritud Eesti rekord.

«Eesti entsüklopeedia» andmeil võib päevalille vars kasvada viie meetri pikkuseks, tõsi, tegu on juba aastaid vana trükiväljaandega. Küll aga võttis siinkirjutaja teatmeraamatust üle kombe mõõta päevalille pikkust just nimelt õisikuni. Kui lisaks õisikut arvestada, muutuks tulemus subjektiivsemaks, sest nõnda oleks võimalik õisikut väänates ja kroonlehti sikutades tegelikkust moonutada.

Lille napp pääsemine

Rekordlille omanik Eduard Leemet ütles, et ta polnud oma aias varem päevalilli kasvatanud. Ta ostis kevadel poest, mäletamist mööda Maxima kauplusest, «Henry Wilde’i» päevalilleseemnete paki, kus on kirjas, et taimed sirguvad kuni kahe meetri kõrguseks.

Veel oli pakil märge, et päevalill pole vastupidav külmale ning kasvab hästi viljakas niiskes pinnases ja tuule eest kaitstud kohas.

Leemet pani neli seemet mulda nelja pisikesse potti ja tõstis need aknalauale. Oli märtsikuu. Kolm taime hakkasid hoogsalt sirguma, üks jäi aga kiratsema.

«Mõtlesin, et viskan selle üldse ära,» lausus Leemet. «Kui maikuus taimed aeda viisin, otsustasin ringi, lootsin, et äkki jääb see nõrguke ikka ellu.»

Peremees istutas päevalilled õue eri kohtadesse, äbarikule leidis koha varasema kasvuhoone nurgas. Madal telliskivimüür pakkus tuulevarju ja viljakas maa oli päikesele avatud, samas kasvasid kurgid.

«Ja kus siis hakkas äkki kasvama,» kirjeldas Leemet lille arengut. «Aina viskas pikkust ja suuremana tahtis juua nagu hobune, kuiva ilmaga kaks pange päevas! Kurkidest aga suurt asja ei saanudki, päevalill võttis kogu rammu endale.»

Peremees hoolitses oma sõnul kõigi päevalillede eest ühtemoodi ja pakkus lisaks veele vedelväetist. «Midagi erilist ma ei teinud ja mul mingit rekordit ka plaanis polnud,» kostis ta.

Kolm päevalille neljast said püstipüsimiseks toed. Kui rekordlill oli juba viie meetri piires, kõikus ta tugeva tuule käes isegi tugedest hoolimata ning peremees kartis, et murdub viimati üldse ära.

Hiigelpäevalille kolm kaaslast jäid jupp maad lühemaks: nende kõrgus oli kahe ja kolme meetri vahel.

Sadakond õisikut

2. oktoobril võttis omanik ühes «Sakala» tegelastega toed ära ja lill saeti täpselt maapinnalt. Ilma tugedeta hakkas raske taim kohe külili vajuma, kuid mitu kätepaari hoolitsesid, et ta oma raskuse all ei murduks.

Lille vars polnud pikkust arvestades väga jäme. Nihkmõõdik näitas paksemast kohast selle läbimõõduks 4,9 sentimeetrit.

Küll pakkus üllatust õisikute suur hulk. Neid oli keeruline kokku lugeda, sest mõnel juhul andis arenevast õisikust aimu vaid tilluke nups. Nõnda said arvesse võetud need, mille läbimõõt algas umbes sentimeetrist.

Lille suurima õisiku südamiku läbimõõt oli 9 ja koos kroonlehtedega 20 sentimeetrit.

Kirja läks 98 õisikut, aga kui arvestada pisimaidki nupse, siis oli neid ilmselt paari­kümne võrra enam.

«Panen järgmisel aastal samast pakist uued seemned mulda,» lubas Eduard Leemet.

Maailmarekordid

Päevalille pikkuse ametlikult kinnitatud maailmarekordini on veel mitu meetrit minna.

USA rahvuslik päevalilleassotsiatsioon ja internetipõhine lilleentsüklopeedia The Flower Expert viitavad oma kodulehel Guinnessi rekordite raamatule, mille järgi oli maailma pikim päevalill sentimeetri täpsuseni ümardatult 7 meetrit 76 sentimeetrit. Too lill kasvas Hollandis. Pole aga täpsustatud, mis aastal see sirgus ja kas mõõdeti ainult vart või lille koos õisikuga.

Internetiavarustest võib leida kinnitamata andmeid isegi pikemate päevalillede kohta.

Eelnimetatud lilleentsüklopeedia märgib Guinnessi rekorditele viidates sedagi, et pisima täiskasvanud päevalille pikkus oli 5,6 sentimeetrit. Samuti pole täpsustatud, kas mõõdeti ainult vart või lille koos õisikuga.

ARVAMUS

TIIU TÕNSON,
Tartu botaanika­aia vanem­aednik

Viis ja pool meetrit — see on ju kahekorruselise maja kõrgus. Mina pole nii pikast päevalillest varem kuulnud. Täitsa võimalik, et see on Eesti rekord. Kui keegi peaks väitma, et on kasvatanud veel kõrgema päevalille, peab ta suutma seda tõestada.

Rekordpika päevalille kasvu soodustasid head tingimused. Tõsi, sooja oli küll suhteliselt vähe, aga niiskust oli see-eest piisavalt. Ja nagu kuulsin, kasvas päevalill rammusal pinnasel.

Küll juhtub sageli nii, et taimed, mis on potis nirud, kasvavad pärast aeda istutamist ilusaks ja võimsaks. Ma pole usklik ega ebausklik, aga ju on taimed tänulikud, et saavad välja.