Rõõmsameelse ornitoloogi lemmiklinnu kutsung kõlab «oh häda, oh häda»

Nagu kaks tilka vett. Reljeefsel seinavaibal, mille Merike Mäemets talle juubelikingiks valmistas, on koos kõik, mida Olav Renno elus tähtsaks peab. Foto: Elmo Riig / Sakala

«Tüürige end 58 08’39,5’’ N ja 25 33’04’’ E peale». Täpsemalt polegi võimalik külastajaid oma kodusele aadressile juhatada ning õigupoolest iseloomustab see napp, kuid kõnekas lause loodusetundjat, entsüklopeedilise mäluga Olav Rennot väga tabavalt.

Kui alati laitmatult riietatud vana kooli härrasmees Olav Renno juhtub «Sakala» toimetusse sisse astuma, tõmbuvad ajakirjanikud tema sirget kogu nähes tahes-tahtmata pingule. On üldteada, et Renno terava pilgu eest ei jää märkamatuks ainumaski lehte lipsanud viga ning kohusetundliku lehelugejana on ta nendest alati ka autorile teada andnud.

Oma vigadega silmitsi seista ei meeldi teatavasti kellelegi, kuid Renno märkused on alati heatahtlikud. Sestap pole imestada, et toimetuse ajakirjanikud valisid ta paari aasta eest pressisõbraks.

Kes siis õieti on see tänavu talvel 80. sünnipäeva tähistanud mees, kes ületas viimase rahvaloenduse ajal riigi uudistekünnise kui vanim loendaja?

Juturaamatu asemel

Olav Renno on Eesti looduskaitse seltsi asutajaliige, üks Matsalu looduskaitseala rajajaid ning selle esimene juht, 150 teadusartikli ning rohkem kui kolmesaja loodust ja selle kaitset tutvustava artikli autor. Publitsistikat on ta avaldanud veel peoga peale. Peagi ilmub trükist juba kümnes tema tõlgitud loodusraamat.

Olav Rennol on praegugi riiulis kaheksa köidet kolmekümnendatel aastatel trükivalgust näinud «Eesti entsüklopeediat». Ta avastas need teatmeteosed kaheksa-aastase poisina.

«Kodus olnud raamatud said läbi, kooli raamatukogu omad ka ja eakohase lugemismaterjali puudumise tõttu võtsin käsile need,» meenutab Renno ja muheleb. «Hakkasin neid lugema esimesest köitest peale.»

Sealt tema entsüklopeedilised teadmised siis pärit ongi! Astrid Lindgreni «Bullerby lastes» arvas Lasse oma õpetaja kohta, et hea mäluga inimesed on ohtlikud. Kui keeruline on elada rabava faktimäluga? Kas võib see vahel olla ka koormaks?

«Võib,» möönab Renno. «Minu valulävi on nii sotsiaalsetes kui muudes valdkondades üsna madal. Ma elan kaasa. Tunnen kaasa ka rumalusele ja tähelepanematusele! Viimasel ajal ei võta neid küll enam nii traagiliselt. Eks ma hakka teiste inimlikest nõrkustest tasapisi üle saama. Oma nõrkusi ületada on muidugi raskem.»

Loodus on Olav Rennol sügaval südames. Küllap sai see huvi alguse samal, 1940. aastal, mil ta hakkas lugema entsüklopeediat. Siis sattus talle kätte ka Mihkel Härmsi «Eesti linnustik». Läbi luges poiss selle küll, aga varblaseliikidel veel vahet tegema ei hakanud.

Viljandi 2. keskkoolis õppinud Renno võib loodushuvi tekitamise eest tänada kunagist õpetajat Lidia Joalot, kes teatas kord tunni algul, et kooli pargis laulab metsvint. Kuuldu ei andnud Rennole millegipärast rahu ning ta otsustas minna pärast tunde laululindu kuulama.

Pole topist, pole fakti

Nii see algas. Keskkooli eelviimasel aastal hakkas Viljandi muuseumi juures tegutsema loodusuurijate ring. Tollased reeglid võivad praegustel loodusesõpradel juuksed püsti ajada. Kui polnud tõendusmaterjali, ei olnud ka fakti. See kehtis nii taimedest koostatud herbaariumide kui lindudest valmistatud topiste kohta.

«Eks me siis hakanud linde laskma ja neid täis toppima. Mõni haruldasem läks isegi teaduste akadeemia kogusse,» meenutab Renno. «Siis otsustasingi, et linnud on minu ala.»

Nii libedalt see siiski ei läinud. 1948. aastal hukkus autoõnnetuses Olav Renno ema. Kaitseliitu kuulunud isa oli sõja lõpul kodumaalt pagenud. 1941. aastal oli ta napilt pääsenud mahalaskmisest. Läinud toona magamistuppa oma arreteerijatele suitsu tooma, ronis ta aknast välja ja pages suveöö varjus metsa.

Noormehe võttis enda hoole alla Viljandi külje all Reitle talu pidav onu Jaan, kes lubas, et niikaua kui see püsib, ei pea Olav tööle minema, vaid võib edasi õppida. Paraku kuulutati talu kulaklikuks.

Üle noatera küüditamisest pääsenud self made man lõpetas 1956. aastal bioloogi-zooloogikutsega cum laude Tartu Riikliku Ülikooli ja sai kohe suunamise Kaliningradi oblasti Rõbatši linnujaama.

«Sattusin seal vastuollu vene hingega,» kommenteerib ta napilt. Tõepoolest: juba järgmisel kevadel oli ta tagasi kodumaal, ootamaks loodavate looduskaitsealade mehitamist.

23. oktoobril 1957 asus Olav Renno tööle kutselise looduskaitsjana. 1958. aasta talvel hakkas ta elu sisse puhuma Matsalu riiklikule looduskaitsealale. Alustada tuli täiesti tühjalt kohalt.

«Seal ei olnud peaaegu midagi,» räägib Renno. «Hakatuseks tuli Lihula sovhoosi direktorilt Penijõel välja nuruda keskuse ruumid ja hakata võitlema salaküttimise vastu.»

Võõrutamaks mehi salaküttimisest, kasutas kaitseala juht kavalat nippi: võttis nendest ühe tööle. Tollele olid kõik kunagiste patukaaslaste nipid muidugi teada. Veetnud Matsalus kümme aastat, neist viis ja pool direktorina, asus Olav Renno tööle Tartus Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudis.

Tõtt-öelda on loodusega seotud olnud kõik tema töökohad, välja arvatud koolipõlveaegsed. Toona käis ta suviti Viljandi raudteejaamas palke laadimas.

Teadlaskarjääri tipul seisis Renno korraga valiku ees, kas lasta kahel oma õpilasel ja kaastöölisel laia maailma siirduda või minna ise pensionile. Renno valis viimase variandi ning kolis Karksi külje alla. Sealgi tegeles ta lindudega: pidas kanu ja kasvatas neile vilja. Võlgu ta seejuures ei teinud ja liisingud maksis ära, aga majandada läks pikapeale raskeks. 75-aastasena lõpetas ta selle.

«Lapsed ütlesid siis, et vanamehel tuli viimaks ometi aru pähe,» naerab Olav Renno. Tema peres on viis last, kolmteist lapselast ja kuus lapselapselast. «Just vaatasin telekast saadet, milles tõsteti esile kolme lapselapse vanaisa,» muigab Renno. Muidugi riputab ta vahel binokli kaela ning läheb järeltulijatega loodust vaatlema.

Linnud kui lähedased

Olav Renno lemmik on pikanokaline mustsaba-vigle. Kui satute Matsallu, võib teil ehk olla õnne selle liigi esindajat näha või vähemalt kuulda.

«Tema kutsehüüd kõlab «oh häda, oh häda»,» kirjeldab Renno. «Ta on kiivitajast natuke suurem. Linnustik on jäänud põllukultuuri ja tehnoloogia pealetungi tõttu palju vaesemaks.»

«Võtame kas või putukkahjurite hävitamiseks kasutatavad insektitsiidid. Need vaesustavad toidubaasi ja siniraag, kes oli Viljandimaalgi omal ajal väga levinud, näikse olevat välja surnud: mineval aastal ei leitud Eestis ainsatki pesa,» jätkab ta. «Tema toitub sitasitikatest ja teistest suurematest mardikatest, aga neid peaaegu polegi. Oma poegi ei suuda enam üles kasvatada ka teine mardikasööja, vaenukägu. Seda, millal hakkas kaduma rabapistrik, ei märganud õieti keegi.»

Olav Renno hääl muutub nukraks. Liigutav on näha, et ta elab lindudele kaasa niisama kirglikult kui oma lähedastele.

«Teisest küljest olen ma ka julm,» nendib Renno. «Valge-toonekurgesid ei või ma silmaotsaski kannatada. Neid on meil juba 6500 paari ning nad ei söö ju kõrsi ega marju — puhast liha tahavad. Nüüd võtavad õnneks juba isegi jänesepoegi, rääkimata sellest, et nende ja sookurgede nokka läheb enamik maas pesitsevate lindude poegi.»

Kes ei tahaks olla 80-aastasena niisama ärksa mõistuse ja säravate silmadega kui Olav Renno. Mida selleks tegema peab? Selgub, et keerulist pole siin midagi.

«Olen pidanud mõõdukaid eluviise ja piipu suitsetanud ainult pool semestrit,» seletab ta. «Napsi tarvitan ka väga mõõdukalt. Mõnikord küsitakse, kas alkoholiga on probleeme, siis on mul hea vastata, et kui joodavat on, pole mingeid probleeme.»

Tõtt-öelda joob ta õlut ainult oma korporatsioonis käies ja sedagi siis, kui pole seal oma autoga.