Ühel hommikul oma Linnamäe talu mesilat uurima minnes avastas Maria Laur ühe taru pealt karu käpajälje. Teisele tarule oli mesikäpp püüdnud alt ligi pääseda.
Mõmmik käis Leies mesitarudega tutvumas
5. oktoober 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meeni ei jõudnud ta kummalgi juhul. Perenaine arvas, et kurjad mesilased olid ta enne eemale peletanud.
Et otti eemal hoida, süütas Maria Laur järgmisel ööl mesila ette aiaküünlad. Edasi meisterdas ta kahemeetrise mehe mõõtu tontpeletise, mille keha täitis kasutatud mähkmetega ja peaks pani korvpalli. Et sellel Velloks nimetatud tegelasel on kõva inimese hais küljes, ei ole mesikäpp järgmistel öödel enam mee kallale kippunud. Mesila asub Leie lähistel Tartu maantee vahetus läheduses, inimasustuseta paigas.
Äärmiselt kaval ja tark loom
Kohalik jahimees, Lätkalu külas elav kalur ja mesinik Arvo Põrk arvas, et Linnamäe talus müranud karu ei olnud veel mee maitset suhu saanud, vastasel korral ei hoidnuks teda ükski vägi linnumagusast eemal.
Tarule jäetud käpajälje suuruse järgi arvas Põrk, et tegemist võis olla mulluse pojaga. «Ema ehk jälgis tema tegevust kaugemal,» pakkus jahimees.
Karusid on selles piirkonnas tema hinnangul seitse või kaheksa. Mullu nähti ema kolme pojaga, tänavu ema ja tema kaht järeltulijat. Veel on liikvel üksikud täiskasvanud isendid, muu hulgas üks neist kolmest, kes mõne aasta eest olid liikvel Tartu maantee ääres.
Arvo Põrgi sõnutsi on tänavu maakonnas välja antud kolm karulaskmise luba, neist kasutatud on esialgu üks.
«Ott on äärmiselt kaval ja tark loom, alati jahimehest sammu võrra ees. See on harukordne, kui teda tulistada saab. Põdrajahil on mitmel korral karu koera eest põgenedes meeste vahelt läbi jooksnud,» pajatas ta. «Söötmiskoha juurde asetatud kaameradki on karu tegutsemist jäädvustanud, ühel korral lausa viis tundi jutti, aga kui kohale minna, pole otist jälgegi. Inimesest ja koerast hoiab ta targu eemale.»
Siiski on Arvo Põrk olnud korra karujahil edukas. Kolm aastat tagasi õnnestus tal maha lasta 15-16-aastane emakaru, kes kaalus 167 kilogrammi.
Maiustab õuntega
Maria Lauri sõnutsi ei olnud varasematel aastakümnetel Leie kandis nii palju karusid, nüüd on nendega trehvamine aga üsna tavaline. Arvo Põrgi jutu järgi on ottide arvu suurenemise põhjus inimasustuse hõrenemine. Leie lähistelt algab Alam-Pedja looduskaitseala, kus küttida on keelatud.
Lisaks on ümbruskonnas väga palju mahajäetud talusid vanade õunaaedadega. Jahimehe ütlemist mööda on õunad üks oti lemmiktoit, nende järele ronib ta latva ning mugib ubinatest kõhu täis. Vahel juhtub, et osa puudest lustimise käigus puruneb ja mitmel pool on noored õunapuud just ottide tõttu allapoole longus.
«Siin kandis on palju mustikaid, pohli ja jõhvikaid, millest karu kogub rasvakihi. Kevadel olen avastanud ka karu murtud metssea ning kährikuid,» rääkis Põrk.
See, millal mesikäpp talveunne jääb, sõltub ilmast. Mullu näiteks nägi jahimees käpajälgi lumel veel detsembri lõpul.
Teatavasti lõpetab mõmmik talvel seedimise. «Talve lõppedes unest ärgates on tal vaja tropist tagumikus lahti saada. Siis sööb ta soo pealt hapusid jõhvikaid, mis kõhu lahti löövad. Sel kevadel nägi üks metsamees, kuidas neid jõhvikaid oli karu taguotsast nagu granaadiga ümbruskonda paisatud,» kõneles jahimees naerdes.
Tema arvates ei ole praegu inimestel karude rohkusest suuremat häda, seega iga hinna eest nad otte laskma ei tõtta. «Me rohkem toidame ja hoiame metsloomi. Kütime siis, kui on vaja arvukust reguleerida,» lisas Põrk.
Maria Laur nentis, et kui karude hulk veelgi suureneb, võib see siiski mureks kujuneda.