Kust leida raha?

Olav Renno Foto: Elmo Riig / Sakala

ARSTIDE STREIK oli möödapääsmatu. Eesti meditsiinitöötajate ülekoormus ja alamakstus on ilmselgelt nihkunud üle taluvuspiiri. Ent vabariigi valitsuse istungitel ja pressikonverentsidel on meie enda valitud ministrid olnud probleemi lahendades seni murdmatult jäigad.

Töötasude tõstmise nõudeid pareerivad nad küsimusega, kellelt peaks raha ära võetama, ja tekitavad nii vastasseisu teiste riigipalgaliste, nagu õpetajate, omavalitsustöötajate ja ministeeriumiametnikega.

Õigem oleks juurelda, kust raha leida. Neid allikaid näeme lausa ridamisi. Esiteks viiakse rohkete välisinvesteeringutel põhinevate ettevõtete, sealhulgas pankade ja kaubanduskettide kasum maksustamata Eestist välja ning kui aktsionärid oma tulu deklareerivad, maksavad nad makse mõnes teises riigis.

Mere taga resideeruvad pangaomanikud ei jää rahule augustis Eestis kujunenud kasumi, ühtekokku 28,5 miljoni euroga, ning tõstavad järjest teenustasusid ja alandavad hoiuseintresse, mis on niigi naeruväärsed. Kui pankade kasumilt oleks kooritud kas või 16 protsenti ettevõtte tulumaksu, toonuks see nende mulluselt 380-miljoniliselt aastakasumilt riigikassasse tervelt 60 miljonit eurot.

ETTEVÕTETE KASUMIST nõutakse Eestis tulumaksu ainult väljamakstud dividendidelt. See annab aktsionäridele ja sidusasutustele manööverdamis- ja lausa varjamisvõimalusi. Jäägu niiviisi riigikassast mööda libiseva raha hulk härra Ligi ja tema sadade ametnike rehkendada.

Ettevõtete tulumaksustamine võiks olla üks regionaalpoliitika hoob: erisuguste logistiliste võimaluste ja eeldustega piirkondades tegutsevatele ettevõtetele kehtestatud erinev tulumaksumäär tooks tööandjaid ja investeeringuid paikadesse, kus tingimused on lahedamad.

Sellega on paraku ilmselt hiljaks jäädud: meie tööjõud on siirdunud tööpakkujate ligidusse ja enamik maakondi on langenud pealinnastumise ohvriks.

Meenutan, kuidas 1999. aasta riigikogu valimiste eel lükkis Toomas Hendrik Ilves oma sõnavõttudesse hoiatava näitena Uruguay, kus 85 protsenti elanikke on koondunud kahe suurlinna piirkonda ja muu maa on jäänud karjamaadeks.

Eestis kipub juba nappima karjakasvatajaidki, sest parimas eas inimesed on lahkunud tööd ja palka pakkuvatele marjamaadele ning külad vananevad ja tühjenevad. Sotsiaaltoetuste tükati tobe süsteem võõrutab ettevõtlikkusest veel viimasedki ja hulk suurtalunikke vaevleb ülepääsmatus tööjõupuuduses. Mustalt maksmine jätab riigi ilma tulu- ja sotsiaalmaksust ning ümbrikupalgalised sotsiaalhüvedest.

Kõiksugu riigiettevõtete eesotsas seisavad ülearu suured ja mõistmatult kõrgesti tasustatud nõukogud, kelle liikmetest enamik pole spetsialistid, vaid kõigest poliitikud. Mõni minister on mitme nõukogu eesotsas, ilma et tal oleks erialast haridust, ja asjast saab ta aimu üksnes nõunike kaudu.

Osa nõunikke on suhteliselt noored inimesed, kes alles omandavad kõrgharidust — nende ametinimetus peaks küll olema vähem pretensioonikas ja ametipalkki mõne pügala võrra madalam.

Nõukogud käivad enamasti koos kaunis harva, aga liikmete kuupalk kirjutatakse ikka kahe euronulliga. Kohati on mindud juhitavale demokraatiale, mis nõuab juhitud valimisi. Midagi sellesarnast leidis hiljuti aset riikliku haigekassa nõukogus.

Riikliku kapitali puhul kipub ununema rahalugemine, mis eraettevõtete nõukogudes pole sugugi viimasel kohal. Nii et nõukoguliikmeid vähemaks ja töötasud mõõdukaks!

Riigiettevõtete juhtide palk on võimekate juhtide erasektorisse ülejooksmise hirmus selgelt üle paisutatud. Lausa groteskne näide on meie kõige suuremat kahjumit too(t)va riigiettevõtte, rahvusliku lennukompanii juhi enam kui 33 000 euro suurune kuupalk. Arusaamatu on ka riigimetsa majandamise keskuse, Eesti Energia ja mitme teise tippjuhi hiljutine palgatõus.

Mingeid piiranguid nõuaks Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi majandustegevuse ohjamine. Negatiivse näite leiame ka Viljandist: koolireformi tagajärjel mitmekordistuvad koolide halduskulud, mistõttu linnavalitsust ähvardab majanduslik orjastumine.

KUI HARIDUSE vallas võiks vähendada betooni maetavaid summasid ning tõsta raha kapitaalmahutuste realt või veerult palgafondi, siis tervishoius ei oleks see nii valutu. Arstiteaduses rajanevad diagnostika ja ravi edusammud üha täiustuval aparatuuril, nõnda et palgatõusuks tuleb raha just nimelt leida.

Kompromiss, mille pakkus minister, võib ju olla protsente vaadates õiglane — umbes sama suur kui ministeeriumide palgafondi suurendamiseks plaanitu. Ent eurodesse arvestatult on kurb, kui elukalliduse senise ja eelseisva tõusu taustal lisandub põetaja-hooldaja praegusele 400-eurosele palgale 24 eurot.

Meditsiinis hõivatutel on tööpinge ja vastutus ning ettevalmistuse tase hoopis midagi muud kui ministeeriumi toolidel istuvatel inimestel.

Mina jätnuks peaministri asemel küll seekord riigikogusse saadetud eelarveprojektile ametnike palka juurde nõudvad read lisamata. Pealegi ei ole meist suurema palgaga riikides «kantseleirottide» järele sellist nõudmist kui meedikute järele, seepärast oleks tervema mõistuse korral võimalik lisaraha leida muulgi moel kui praegu valitsuses peetud nõu järgi.