Ükskõik millisest otsast Viljandimaa majanduslikku võimekust ka käsitlema ei asutaks, varem või hiljem jõuab jutt sidevõrkude ja teede seisukorrani.
Seal, kus lõpeb asfalt, algab kruusatee
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sestap küsis «Sakala» tee-ehituse hooaja lõpetuseks maanteeameti Lääne regiooni peaspetsialistilt Allan Allikult, millised mured ja rõõmud siinsete teede arendamise ja hooldamisega viimasel ajal kaasas on käinud.
Allan Allik, millises olukorras on teie arvates Viljandimaa teed, võrreldes teiste maakondade omadega?
Raha poolest on võimalused maakonniti üpris ühesugused, seetõttu võib ka teede üldise seisukorra kohta öelda, et see on eri piirkondades enam-vähem sarnane. Viljandi maakond ei saa oma teid arendada ja korras hoida vähem ega rohkem kui teised. Ütleksin, et meil on Eesti keskmine tase.
Mida peate siinseks suurimaks probleemiks?
Ilmselt pole mul mõtet öelda, et raha oleks juurde vaja. Kui seda oleks rohkem, küllap me juba oskaksime tööd organiseerida.
Aga kui võtta ette konkreetsed objektid või valdkonnad.
Asi, millega püsime endiselt edetabeli tagumises otsas, on katete osa kogu teedevõrgus. Pärast tänavusi töid läheneb nende protsent 54-le. Seda on riigi keskmisest mitu protsenti vähem. Oleme tagantpoolt neljandal kohal, meist kehvemas seisus on ainult Valga-, Võru- ja Põlvamaa.
Ma ei taha liiga palju nuriseda, sest seni on osaühing Sakala Teed siinseid kruusateid meie tellimisel päris hästi korras hoidnud, aga eks tolmuste teede ääres ole inimestel ikka raske elada ja toimetada. Tolmu sees sõita polegi ehk nii hull, sest autod on tänapäeval head, aga teeäärsetele elanikele avaldab pidev tolmutamine kahtlemata mõju.
Küllap mõjutab see ka ettevõtluse arengut.
Jah, ka seda. Teisalt oleme saanud enamikus asulates kruusateed katte alla panna ja julgen öelda, et tiheasustusega paikades inimesed enam tolmupilvede üle kurtma ei pea.
Mõni aeg tagasi saime ajalehes alatasa kirjutada, et üks või teine kruusatee on lõpuks ometi tolmuvaba katte saanud. Kui palju olete selleks suutelised nüüd, mil Eesti majandusest on üle käinud masu?
Väga hea oli möödunud aasta, kui saime katte alla 38,5 kilomeetrit kruusateid. Sellest põhiosa moodustas Nuia ja Lilli vaheline lõik, mis valmis Eesti-Läti koostööprogrammi raha eest. Teine tähtis lõik oli Kolga-Jaani ja Leie vahel.
Lõppenud suve näitajad on paraku palju kehvemad. Nüüd tulime toime 9,3 kilomeetriga, kusjuures katte said eranditult asulasisesed lõigud. Näiteks võib tuua Loodi—Nõmme kaks kilomeetrit, Võlli asula sama pika lõigu ning Päidre 1,2 kilomeetrit.
Karksi valla suur soov oli, et tegeleksime ka Ahimäe—Pahuvere 3,7-kilomeetrise lõiguga ja see saigi nüüd Tuhalaaneni katte alla. Loodetavasti jõuame tuleval aastal Pahuverre välja.
Miks tänavu kilomeetreid nii vähe kogunes?
Eks ikka rahapuuduse tõttu. See ei tähenda, nagu oleks juhtunud midagi iseäranis halba. Möödunud aasta oli eriline: saime tegelda kahe projektiga, mille maksumusest suure osa kattis Euroopa Liit.
Millist objekti peate lõppenud tee-ehitushooajast kõige tähtsamaks?
Vaieldamatult Tartu maantee Kalmetu ja Viljandi vahelist 12,3-kilomeetrist lõiku. Nimetatud raske ehitustöö läks kahe aasta peale maksma 6,1 miljonit krooni. Sellega sai Viljandi—Tartu tee meie maakonnas täies pikkuses remonditud.
Kõnealuse ehitusega kaasnes minu mäletamist mööda takerdusi, millest kirjutas mitu korda ka «Sakala». Kas võite kinnitada, et lõpptulemus sai äpardustest hoolimata kvaliteetne?
Ma pole nõus väitega, et tööd takerdusid. Need pididki kestma kaks aastat.
Pean silmas ennekõike seda, et läinud talvel kulus osa mullu maha pandud esimest asfaldikihti autorataste all lihtsalt ära.
Jah, oli selline lugu küll, aga see oli pigem ehitaja probleem. Tean, et ta polnud selle pärast sugugi vähem mures kui meie. Lõpuks tehti kõik meie nõudmisi järgides korda. Enne pealmise kihi rajamist korraldasime kontrollpuurimised ja veendusime, et alumine kiht sai pärast parandusi kvaliteetne. Kokkuvõttes arvan, et tee on hea ning nõuetekohaselt ehitatud.
Puudujääke on kergliikustee puhul. Praegu ulatub see maakonnakeskusest Vana-Võidu esimese kurvini, enamaks esialgu raha ei jätkunud. Ometi olen üsna kindel, et saame juba lähiaastatel pikendada seda Kuudeküla ristini. Praegu ostame selle tarvis välja maatükke.
Pikemas perspektiivis võiks kergliiklustee ulatuda Kalmetuni, aga praegu ei julge ma küll nimetada aastaarvu, millal see tehtud saab.
Tee-ehituste finantseerimine on maanteeameti juhi vahetuse tõttu üsna segases seisus. Ei ole sellist kindlustunnet nagu varem, kui raha anti maakondadele kindla jaotuskava alusel.
Kas see tähendab, et praegu ei saa öelda, mis on järgmise aasta suuremad tööd?
Ei saa tõepoolest. Meie kava järgi peaks tuleval aastal ümber ehitatama Kolga-Jaani 0,95-kilomeetrine lõik ning rajatama sinna kõnniteed.
Miks just see?
Pärast seda kui ehitasime Kolga-Jaani tee välja maakonna piirini, on paljud hakanud sõitma Põltsamaa poole sealtkaudu. Asulas on kõvasti kasvanud liiklustihedus ning sellega kaasneb vajadus pöörata rohkem tähelepanu jalakäijate turvalisusele.
Viljandimaad läbiva transiidi puhul on jäme ots maanteeliikluse käes. Raudteed kasutatakse minimaalselt ning muid veoliike ei olegi. Kui hästi meie teed rasketele veokitele vastu peavad?
Riigiteedest muutuvad kevaditi pehmeks need, mis on vana kruuskattega ja välja ehitamata ega pea seetõttu suurtele koormustele vastu. Neis kohtades peame peaaegu sajaprotsendiliselt kehtestama kaheksatonnise massipiirangu. See on paratamatu, muidu sõidetaks need lühikese ajaga nii puruks, et neist ei saakski enam asja.
Katte all olevate teedega pole suuri muresid, probleeme võib olla vaid mõnel kõrvalisel lõigul, kus on kergkate ning alus pole hästi rajatud.
Paistab, et maanteid euroraha toel ikka kõpitsetakse, kuid linnades ollakse hädas: abifondid asulasiseste tänavate korrastamist ei toeta. Kas selles valdkonnas on mingeid muudatusi oodata?
Seda, et maanteeamet hakkaks Viljandis toimetama, ei ole ette näha. Küll aga oleme varemgi korda teinud mitme väikese asula peatänavad, sest magistraaltee osana kuuluvad need riigile.
See, et maanteedel saab kasutada euroraha, ei ole päris täpne. Need juhtumid on pigem erandlikud. Nuia—Lilli tee jaoks saime abi Eesti-Läti koostööprogrammi kaudu ning seni on see Viljandimaal ainus euroraha eest arendatud lõik.
Ühtekuuluvusfondi summasid on võimalik kasutada üksnes rahvusvaheliste ühendusteede ehituseks. Need on Tallinn—Narva, Tallinn—Tartu, Tallinn—Pärnu ja Tallinna ümbersõit.
Milliseks hindate Eesti poliitikat maanteede asjus? Aeg-ajalt on kosta arvamusi, nagu oleks see tugevasti suurte magistraalide poole kaldu.
Nende arvamuste taga on ülalmainitud asjaolu: ühtekuuluvusfondi raha saab kasutada ainult suurtel teedel. Et riigieelarve moodustatakse Eesti ja ühtekuuluvusfondi raha summana, eelistab riik igal juhul kasutada välisabivahendeid.
Mina olen seda meelt, et kui juba kord suuri teid ehitatakse, tuleb neid teha nii hästi, et liiklusohutus tõepoolest paraneks. Kindlasti leidub üht-teist, mida saanuks tagantjärele tarkuse põhjal teha veidi teisiti ja paremini, aga üldiselt ei pea ma õigeks liiklusohutuse ja sõidumugavuse arvelt kokku hoida.