Film kui sõõm karget õhku

Stsenarist ja režissöör Toomas Hussar on õppinud Tartu ülikoolis matemaatikat, Eesti evangeelse luterliku kiriku usuteaduse instituudis ning muusikaakadeemia lavakunsti osakonnas näitlemist. «Seenelkäik» on tema esimene täispikk mängufilm. Foto: Liis Treimann / Postimees

Täna õhtul saab Viljandi pärimusmuusika aidas ja ka Männimäe salongkinos näha Toomas Hussari debüütfilmi «Seenelkäik», mis on valitud Karlovy Vary, Toronto, Ateena ja teiste rahvusvaheliste filmifestivalide võistlusprogrammidesse.

Eelkõige head näitlejatööd, tugev mitmetasandiline stsenaarium ning krambivaba ja lugupidav suhtumine vaatajasse on põhjused, mis tõstavad «Seenelkäigu» meie viimaste aastate filmitoodangust esile.

Poliitik Aadu Kägu (mängib Raivo E. Tamm) sõidab koos abikaasa Viiviga (Elina Reinold) metsa seenele, et närve puhata. Nendega liitub rokitäht Zäk (Juhan Ulfsak), kes on jäänud pärast suvetuuri maale tolknema. Seltskond põrutab umbropsu kuhugi pärapõrgusse ja eksib lootusetult ära.

Filmi operaator on Rein Kotov ja helilooja Arian Levin.

Stsenarist ja režissöör Toomas Hussar, uus Eesti film ja ei mingit ängi! Hoopis soe, siiras ja inimlik. Kaua temaga aega läks?

Aitäh, rõõm kuulda. Ideest stsenaariumi valmimiseni kulus aasta, nii et väga pika ajalooga lugu see pole. Üldiselt siis kiirelt käis.

Tegemist oli ikkagi kalkuleeritud otsusega. Alati on tegemist sellega, et raha on vähe. Vaatasime siis, et metsas on üsna odav filmida. Mets on ka väga fotogeeniline koht — lummav ja ilus. Sellele saigi lugu üles ehitatud.

Metsa on edasi antud tõeliselt meisterlikult ning kohati tundub, et mets ongi filmi peategelane. Kui tihedad on teie sidemed metsaga?

Mina olen pühapäeva­seenetaja ja ega ma mingi metsaspetsialist ole.

Metsas ei ole headust ega kurjust, mets on mets.

Nii ta ongi. (Naerab)

Kus see uhke filmimets mühiseb?

Lahemaal ikka.

«Seenelkäik» on kahtlemata väga hoogne film, suurepärase kaamera- ning väga heade näitlejatöödega. Kas ta kukkus välja enam-vähem nii, nagu ootasite?

Üldiselt ei tulnud mingeid kompromisse teha. Enamjaolt jäin rahule, mõned pisiasjad ehk välja arvata, aga no mis seal enam. Meeskond oli väga hea, tõesti väga hea. Asjalik ja töökas,  mingeid jamasid ei olnud.

«Seenelkäiku» on žanriliselt keeruline määratleda. Tihti peetakse seda millegipärast komöödiaks.

No ei ole ju komöödia!

Naerda saab vahel kõvasti küll, kuid kindlasti on filmil ka märksa sügavamad ja tõsisemad allhoovused. Võiks isegi küsida, et milleks žanri määratlemisega ikka nii väga pead murda.

Žanri on vaja eelkõige müügiks, vaatajale teadvustamiseks, et ta teeks oma valiku. Keeruline ta on jah. Kui kunstnikuna võtad mingisuguse konkreetse žanri ette, siis see on ka jama. Lähtuda tuleb ideest ja loost.

Menust rääkides — «Seenelkäik» on valitud juba mitmele mainekale festivalile ning ka Oscarile esitatud.

See Oscari jutt on torm veeklaasis. Tegelikult on kandidaate kümneid ja kümneid, nominendiks saavad vähesed. Mul on uhke tunne muidugi, aga ega see globaalselt midagi tähenda.

Ei tea midagi! Kui seni on eesti filmi festivalidel turustatud sageli postsovetliku ängi kuvandiga, siis «Seenelkäik» on nagu sõõm värsket õhku.

Rõõm kuulda.

Poliitikuga ei käi te ka üldse halvasti ümber, kuigi seda on arvatud. Minu meelest annate talle hoopis inimliku näo.

Poliitikud on ju ka inimesed ja miks peaks neid halvasti näitama? Mul pole poliitika ja poliitikute vastu mitte midagi, mõningad asjaolud lihtsalt ajavad naerma, aga seda juhtub teistegi ametite esindajate puhul.

Metsas kirgastuv poliitik mõjub üldiselt päris realistlikult. Huvitav, mis juhtuks siis, kui riigikogu in corpore kolmeks päevaks metsa saata?

(Rõõmsalt) Mina ei tea küll, ehk joovad seal kolm päeva ja trambivad sambla ära, mis seal muud ikka.

Käärid meie kunstielus on üpris tugevad: ühelt poolt tehakse sellist kunsti, millest ei saa aru ilmselt ka selle autorid, teisalt võimutseb jällegi turunduspõhine kommerts. Kas siin lahendust on?

Neid kääriotsi võib kirjeldada järgmiselt: hästi sügava kunsti puhul on tavaliselt tegemist tohutute ambitsioonidega ja vaatajat eriti ei arvestata. See on liiga egotsentriline lähenemine. Teine äärmus on see, kus loominguliseks aluseks võetakse marketing. See aga tähendab juba eos samuti publiku alahindamist. Selles need hädad peidus ongi.

On siin mingit lahendust?

Ei tea, ma pole kultuuripoliitik. Filmi loomine on nagu Rubiku kuubik. See on kunstiline tervik, kus on hästi palju faktoreid. Kui sa neid läbi ei mõtle, jääb midagi katki ja välja ei tule midagi.