Lauri Sommer sai preemia

, ajakirjanik, Bernard Kangro nimelise kirjanduspreemia žürii liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Otsapidi viljandlane Lauri Sommer leidis end prosaistina esivanemate Võrumaal.
Otsapidi viljandlane Lauri Sommer leidis end prosaistina esivanemate Võrumaal. Foto: Sille Annuk / Postimees

Tänavu juba 23. korda väljaantud Bernard Kangro kirjanduspreemia sai Viljandist pärit Lauri Sommer oma Võrumaa-ainelise teosega «Räestu raamat».

Sommeri raamat pälvis tunnustust kui Lõuna-Eesti külaelu, maastiku ja tavade isikupärase talletamise hea näide. See soe, südamlik ja meditatiivne, isiklikke mälestusi täis teos on kultuuri- ja koduloo seisukohalt väga tähtis.

«Võrumaal kasvanud lapsena tundsin, et kogu mu lapsepõlv on üles kirjutatud,» ütles üks žürii liige. «Tajusin lugedes suurt ühisosa.»

Raamatu esimeses osas teeb Sommer põike lapsepõlvekandi Sänna külaellu ja oma suguvõsa lukku. Esitatud on mitme põlvkonna saatused, kirjanik toob võrdlusi tänapäeva eluoluga. Teises pooles on juttu Sänna trubaduurist Artur Adsonist ja seal sündinud kirjanikust Juhan Jaigist. Neis on Sommer leidnud oma hingesugulased.

Kangro preemia žüriisse kuulusid tänavu Kersti Kattai Võru maavalitsusest, kirjandusteadlane Janika Kronberg, Võrumaa keskraamatukogu direktor Inga Kuljus, ajakirjanik Elina Allas, Võrumaa muuseumi teadur Arthur Ruusmaa, Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi emakeele ja kirjanduse õpetaja Merle Sulg ja seenior­ajakirjanik Liina Valper.

Möödunud neljapäeval andis Võru maavanem Andres Kõiv auhinna Lauri Sommerile Sänna kultuurimõisas pidulikult kätte. Võru maavalitsus on Kangro preemiat välja andnud alates 1990. aastast. Selle pälvib autor, kelle loomingus kajastub Võrumaa või kes on sealt pärit.

Esimese preemia laureaat oli Võrumaal Vana-Antsla vallas sündinud luuletaja, proosakirjanik ja kirjandusteadlane Bernard Kangro (18. IX 1910 — 25. III 1994).

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles