Hispaania koputab uksele ja astub üle koduläve

Hispaanlane Jose Inestal hakkab Merle keeltekoolis õpetama hispaania keelt, kasutades selleks suhtlusmeetodit, mida peab parimaks. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Hispaanlane, kes hakkab Merle keeltekoolis huvitavalt õpetama oma isamaa vestluskunsti, elavdab meie haridusmaastikku ja avardab silmaringi.

Esimesi päevi siin veetev Jose Inestal tuleb kuningriigi kaguosast. Oma riigikorra iseloomustamiseks kasutavad hispaanlased sõna «mokraatia», mis kätkeb nii monarhiat kui demokraatiat.

Murcias sündinud ning viimased kaheksa aastat pealinnas elanud, ütleb ta, et sealsest päikesepaistest siia tulemine on olnud omamoodi šokk.

Jose Inestal, mis sind siia tõi?

Mind tõi Viljandisse mu elukaaslane, kes elab ja õpib siin. Olen õpetaja ning kui mulle pakuti võimalust tulla siia hispaania keelt õpetama, võtsin selle koha rõõmuga vastu.

Madridis olles kohtasin eesti neidu. Ta ründas mind. (Hakkab naerma ja vaatab enda kõrval olevat tütarlast.) See juhtus kohvikus, kus ma tollal õpetajaameti kõrvalt töötasin.

(Neiu sekkub lõbusalt: «Jah, ma sooritasin inimröövi. Tõin Jose siia vastu tema enda tahtmist.» Tema sõnul tuleb hispaanlase röövimiseks keel selgeks õppida — muid raskusi polevat.)

Tahtsin sealt niikuinii mõneks ajaks ära tulla ja saatuse tahtel sattusin Eestisse.

Kas oled varem Eestis viibinud ja mis sulle siin meeldib?

Viibisin siin aprilli algul kümme päeva. Lumi tuli maha ning olin sellest vaimustuses. Mulle meeldib, et Viljandi on vanamoodne väikelinn ja et loodus on linna osa.

Hispaanias on teistmoodi. Madridis ei teki kahtlust, et ollakse linnas, sest kõikjal on kõrged majad. Et näha enda ümber loodust, peab võtma ette sõidu — muidu on kõikjal betoon, kivi, autod, suits ja miljonid inimesed.

Olid ka Hispaanias õpetaja. Mis tunde sa seal andsid?

Õpetasin erakoolis filosoofiat ja hispaania keelt, valmistades inimesi ette kõrgkooli astumiseks.

Milline on Hispaania haridussüsteem?

Seal on praegu eriline aeg: valitsus andis loa alustada järjekordset haridusreformi. Käsil on süsteemi kuues või seitsmes muutus pärast seda, kui 1977. aastal mindi üle demokraatiale.

Uus haridussüsteem astub taas veidi lähemale klassiühiskonnale, kus valitseb majanduslik ebavõrdsus. Ülikooli õppemaks üha suureneb ning see süvendab inimestevahelist lõhet: üks osa suudab õpingute eest tasuda ja teine ei suuda.

Niisuguse olukorra on suuresti põhjustanud Euroopa Liidu surve, mis vähendas haridusse suunatavat summat. Selle tagajärgi on ilmselt võimalik näha paari aasta pärast.

Kui enne tuli avalikus ülikoolis ühe kursuse eest maksta aastas 800 eurot, siis nüüd küsitakse 1600. Erakoolide tasu tõuseb samamoodi. Ma ei ole selle süsteemi suhtes optimistlikult meelestatud.

Kurb on seegi, et juba 14-aastased peavad otsustama, kas tahavad valida akadeemilise või tehnika valdkonna. Seda süsteemi on teistes riikides proovitud, kuid see pole toiminud. Lapsed eraldatakse üksteisest liiga vara. Nii noored inimesed ei tea veel, kas tahavad saada majandusteadlaseks, advokaadiks või tööliseks.

Kuidas kavatsed õpetada siinses keeltekoolis?

Kasutan kommunikatiivset meetodit. Alustame reaalse elu situatsioonist ning tuletame sellest grammaatilise struktuuri, millega edasi töötame. Seejärel jõuame tagasi suhtlemise juurde.

Grammatikast alustajad suudavad küll luua korrektseid lauseid, kuid võivad jääda hätta inimestega suheldes. Olen kasutanud teisigi meetodeid, kuid praegune on ennast igati õigustanud. Arvan, et see on üks paremaid keele õppimise mooduseid, kuid olen avatud ka teistele.

Kõige tähtsam on seejuures kohaneda õpilaste soovidega. Just nemad otsustavad, millele me enim keskendume. Võib öelda, et see selgub läbirääkimiste tulemusena. Õpilane on õppimise protsessi kõige tähtsam komponent.

Tähendusest arusaamine on parim viis õppida. Filosoofias näiteks ei piisa pelgalt ideede ja teooriate deklareerimisest. Inimesed peavad mõistma, mida filosoofid tahavad öelda. Kes nad on? Mis neid kannustab? Inimesed peavad seda teadma. Mõistmiseks peame tõdema, et nad on samasugused nagu meie: kõik üritavad elust aru saada.

Suurim viga on see, et kardetakse eksida. Õpetaja ees üritatakse rääkida perfektset keelt, kuid õppimisjärgus pole see võimalik. Tihtipeale takerdutakse tundmatutesse sõnadesse või grammatikasse.

Kartus ei aita õppimisele kaasa, algul peaksid õpilased proovima teha end arusaadavaks ning alles hiljem vigu parandama.

Eelkõige keskendume üksteisega suhtlemisele, mis ongi kõige tähtsam. Kursusel saavad õpilased teadmisi ka kultuuri kohta ja oskust teha end suhtluskaaslasele arusaadavaks.

Mis on sinu arvates selle töö kõige raskem osa?

See, et ma ei räägi veel eesti keelt ning pean kasutama oma mõtete selgitamiseks muid viise. Keeleõppe seisukohalt on see muide isegi hea. Olen mõistnud, et eestlased räägivad hästi inglise keelt ning probleeme tõenäoliselt ei teki.

Aga ma ei kavatse hakkama saada eesti keelt rääkimata: teen juba praegu kõvasti tööd, et seda õppida.

Mis valmistab sulle tulevikku vaadates enim muret?

Muret tekitab Hispaania ja Eesti vaheline kultuurilõhe. Kardan, et kui ei saa piisavalt kähku keelt selgeks, jään siin võõraks. Tahan olla kõigesse kaasatud. Kui ma ei suuda aastaga mõista inimesi ja kultuuri ning tunnen end siin võõrana, on see mulle ebameeldiv ja raske.

Millise õppetunni võiksid inimesed saada sinu elust?

See on raske küsimus. (Muigab) Tõtt-öelda arvan, et inimesed võiksid minult õppida seda, et vahel on hea sattuda olukordadesse, kus ei tunta end kindlalt või mugavalt. Ei tohi karta riskida.

Mulle meeldivad olukorrad, mis võimaldavad tunda ja näha midagi uut. Mõnikord on hea, kui ma ei pea olema vaoshoitud ja konservatiivne, vaid olen sunnitud leidma toimetulekuks uusi viise ja võimalusi. See ilmselt ongi suur õppetund: julgeda õppida ning katsetada midagi uut.