Koorilaulu lipulaev põlgas prooviruumi

Et koorilauljad tavatsevad koos käia õhtuti, kasutas eile keskpäeval Sakala keskuse proovisaali koosoleku pidamiseks Viljandimaa omavalitsuste liit. Foto: Elmo Riig / Sakala

Artikkel ilmus 26. septembri «Sakala» paberväljaandes

Ehkki äsja avatud Sakala keskusesse rajati kooridele spetsiaalne prooviruum, jätkab maakonna üks kõrgema tasemega laulukollektiive, Viljandimaa kammerkoor kooskäimist maavalitsuse hämaras saalis.

«Väike, madal, umbne, ahistav, ebamugava akustikaga,» loetles kammerkoori dirigent Toomas Voll põhjusi, miks kollektiivi liikmed otsustasid pärast esimest Sakala keskuses tehtud katsetust vanasse proovikohta tagasi kolida. «Kui sinna 50-liikmeline seltskond sisse lükata, ei tule mitte midagi välja.»

Toomas Voll kahtlustab, et arhitekt Raivo Mändmaa ei saanud hoone renoveerimisprojekti tehes oma ala asjatundjatega konsulteerida ning tal ei olnud seetõttu täpset ettekujutust, milline peab hea proovisaal olema. «Laulmine ei käi nii, et tädi või onu tuleb kus iganes uksest sisse, saab oma noodi kätte ja kukub uua-uua tegema. Selleks, et häälerühmad hästi kokku kõlaks, on vaja suurt eeltööd ning loomulikult ka sobivat kohta — liikumiseks peab ruumi olema.»

Samas rõhutas nii Pärnu- kui Viljandimaal tegutsev koorijuht, et kui põdur prooviruum kõrvale jätta, on Viljandi uuenenud Sakala keskuse näol fantastilise maja võrra rikkamaks saanud, ning avaldas lootust, et paljud kohalikud kultuuritegelased leiavad seal sobivad tegutsemistingimused.

Praegu on Sakala keskuse kooskäimispaigaks valinud naiskoor Eha ja Sakala meeskoor. Neist viimati mainitu dirigent Liisi Toomsalu möönis, et proovisaalil on puudusi, kuid tema käe all laulvad mehed pole neid kuigi tõsisteks hinnanud.

«Kasutasime seni Paalalinna gümnaasiumi aulat ja sellega võrreldes on uus koht märksa meelepärasem. Me ei virise ega kipu tagasi,» kinnitas ta. Ühtlasi avaldas Toomsalu arvamust, et ruumi sobivus sõltubki tihtilugu koori tüübist ja iseloomust.

Arhitekt Raivo Mändmaa ei eitanud, et paari aasta eest vana kultuurimaja renoveerimise projekti kallal tööle asudes polnud tal lõpptulemusest kuigi selget nägemust.

Linnavalitsusest antud lähteülesanne, mille olid koostanud kultuurimaja töötajad, olevat olnud paras udu, mis jäi selgelt alla sellele, millega arhitekt oli mõni aasta varem pärimusmuusika aita tehes kokku puutunud. «Nüüd käis kõik stiilis «Tehtagu midagi!»,» iseloomustas ta.

Praegusest avarama proovisaali rajamiseks tulnuks Mändmaa selgituse kohaselt millestki loobuda, kuid selleks ei tekkinud võimalust. «Maja maht ja korruste kõrgused olid paigas ning sinna tuli sisse toppida nii palju kui võimalik. Selge see, et sedasi ei saa kõiki võrdselt rahuldavat tulemust.»

Seepärast leidubki arhitekti sõnul lõpptulemuses mõningaid puudusi, näiteks võib noortekeskuse kitsukesele pinnale surumist pidada vaid ajutiseks hädalahenduseks.

Sakala keskuse direktor Jaanus Kukk oli eile optimistlikus meeleolus ning avaldas arvamust, et ehitusega kaasas käinud raskused pole igapäevatöösse kandunud. «Kõik, kellega olen rääkinud, on maja toimimise ja personaliga väga rahule jäänud. Tõtt-öelda ongi Viljandimaa kammerkoor ainus, kellele siin pole sobinud. Paraku pole ma koorilaulja ja mul pole seetõttu õigust nende seisukohta arvustada.»

Kuke sõnul saaks proovisaalile erapooletu professionaalse hinnangu kõige paremini nähtavasti siis, kui kutsuda mõnest teisest Eesti linnast suur koor ja paluda tal siin üks proov teha. Seda, kas niisugune katse ka tegelikult ette v