Eks iga asi saa ükskord otsa. Lõpule jõudis ka minu tööaeg Viljandi maakonnalehes «Sakala». Nende 14 aasta sisse on mahtunud nii mõndagi eripalgelist, mille üle mul on hea meel. Olen kohtunud paljude põnevate inimestega, kellega teisiti poleks kindlasti trehvanud, ja sattunud tunnistajaks protsessidele, millega muidu poleks kindlasti nii lähedalt kokku puutunud — rääkimata lõbusast kollektiivist, kellega koos olen igasuguseid aegu üle elanud.
Repliik: Aitäh! Tore oli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
14 aastat ühes kohas töötada on päris pikk aeg. Kõige paremini tunnetame seda, mõeldes, mis on vahepealse aja jooksul juhtunud tehnikaga. Kui 1998. aastal toimetusse tulin, polnud mul veel elektronpostiaadressigi. Pilte tegid toona üksnes toimetuse fotograafid ja mõistagi ainult paberile.
Ehkki ametlikult panen oktoobris toimetuse ukse enda järel kinni, ei tähenda see, et ma enam kunagi lehe vahendusel Viljandimaa inimestega kontakti ei otsi. Kui silma jääb üht-teist põnevat või hingel kripeldab midagi, ei saa seda ju enda teada jätta.
Aga kindlasti loodan teiega edaspidi kohtuda teleekraani vahendusel.