Politsei- ja piirivalveameti peadirektor: enam hoolivust!

Politsei- ja piirivalveameti peadirektori Raivo Küüdi arvates pole politseinike vastu kätt tõstnud kurjategijatele alati määratud piisavalt karmi karistust. Foto: Elmo Riig / Sakala

Teisipäeval Viljandis ringkäigu teinud politsei- ja piirivalveameti peadirektori Raivo Küüdi sõnul saab politsei tulemuslikult tegutseda üksnes siis, kui elanikkond temaga koostööd teeb. «Rohkem tähelepanu ja hoolivust!» rõhutab ta.

Vaadates viimase aja uudiseid, tikub vägisi huulile küsimus, kas politsei käsutuses on ikka piisavalt vahendeid ja inimesi, et kriitilistes situatsioonides hakkama saada. Raivo Küüt, kui rahul teie praeguse olukorraga olete?

Me ei poe kunagi selle taha, et pole piisavalt ressursse. Me ei saa öelda, et jätame selle tõttu osa ülesandeid täitmata.

Samas on selge, et vahendeid võiks alati rohkem olla. Just selle pärast otsimegi pidevalt võimalusi, kuidas oma põhiteenust ehk turvalisuse tagamist paremini osutada ning kõike muud koomale tõmmata. Kõige muu all pean silmas selliseid toestavaid tegevusi nagu logistika ja finantsasjad.

Sama eesmärki kandis ka 2010. aastal alustatud suur reform, mille käigus politsei ühendati piirivalve- ning kodakondsus- ja migratsiooniametiga. Koondasime asutused ühe mütsi alla, et saaks neile ühtse tugiteenuse kujundada ning raha kokku hoida. Kolme aasta jooksul on tugiteenuseid osutavate inimeste hulk vähenenud 200 võrra.

Meie jõudude geograafiline jagunemine põhineb sellel, mida näitab kuritegevuse statistika ja millised on meie luureandmed. Vastavalt sellele paigutame konstaableid ja patrulle ning koostame nende töögraafikuid. Siin on oluline mõista, et väikestes turvalistes kohtades ongi politseid vähem näha ning seal, kus rohkem juhtub, jällegi tihemini näha.

Politsei- ja piirivalveamet ei kasuta töö korraldamiseks enam maakonnapõhist lähenemist. Ei ole nii, et Viljandimaale on ette nähtud 80 töötajat ning nad peavad oma piirkonnas üksi hakkama saama. Ei, selleks on kogu amet. Kui Viljandis on vaja suuremate jõududega reageerida, olgu siis tegemist mingi erakorralise juhtumi või massiüritusega, tuuakse need inimesed kiiresti mujalt.

Tundub, et neil puhkudel, kus tegevust saab aegsasti planeerida, nagu rahvarikkad muusikasündmused, aga ka üldrahvalikud joomapühad, tuleb politsei suurepäraselt toime. Samas jäädakse ootamatutes situatsioonides mõnikord jänni. Näiteks kuidas sai juhtuda, et pisikese Mustla aleviku külje all peeti läinud nädalavahetusel ebaseaduslikku kiirendusvõistlust, millest võttis osa sadakond inimest, aga kohalik konstaabel ei teadnud sellest midagi? Paratamatult jääb mulje, et politsei elab omaette maailmas ning reageerib alles siis, kui kellegi ametlik avaldus lauale maandub.

Küsimus on selles, kui palju infot politseini jõuab, et saaks õigel ajal adekvaatselt reageerida. Kogukond ja politseinik peavad omavahel tihedalt seotud olema.

Paistab, et Mustlas see nii ei ole. Väidetavalt olid kiirendusvõistlusel kohal isegi tallinlased. Nendeni info jõudis, aga kohapealse politseinikuni mitte.

Tegeleme pidevalt sellega, et teave laekuks meile nii kogukonnalt, avalikest kanalitest kui  luureteenistuse kaudu. Paraku pole see kõige kergem ülesanne, sest politseid ei taheta alati informeerida. Siinkohal pole teha muud kui kohalike inimeste südametunnistusele koputada: rohkem tähelepanu ja hoolivust! Aga selge see, et ka politsei ise peab olema aktiivne.

Võib-olla on asi ikka selles, et politseinike töökoormus on liiga suur — nad lihtsalt ei jõua teiste ülesannete kõrvalt jälgida, mida näiteks Facebooki vahendusel korraldatakse.

Siin on küsimus tööjaotuses. Seda tuleb korraldada nii, et igaüks täidaks oma rolli ja lõpuks saaks terviklik pilt kokku. Ühed tegutsevad kohapeal, teised jälgivad avalikke suhtluskanaleid...

Korrakaitsejuhina näeksin loomulikult heameelega, et nende ülesannete täitmiseks oleks rohkem ressursse. Aga praegu on minu silmis esimene teema ikkagi see, kuidas pidurdada politseinike lahkumist ametist.

Suvel kurtsid Pilistvere küla elanikud, et naabervalla noormehed on neid juba kuid avalike korrarikkumistega ahistanud, aga nad ei julge sellele vastu astuda, sest kohapeal pole tunda piisavalt politsei tuge. Mida te neile vastate?

Seal on kõige olulisem kaotada anonüümsus. Küllap neid terroriseerijaid teatakse ka nimepidi.

Loomulikult teatakse.

Siis ei jäägi muud üle kui julgust ilmutada ja riigivõimu esindajatele toimuvast teada anda. Kui elanikud ise huvi üles näitavad, ei jää ka politsei kõrvale. Tasub koos laua taha istuda ja välja mõelda, milline tee oleks probleemi lahendamiseks kõige efektiivsem.

Viimase aasta jooksul on Eestis ette tulnud mitu juhtumit, kus kurjategijad on korrakaitsjaid rünnanud. Millise pitseri on need politsei üldisele töömeeleolule jätnud ning kuidas te hindate nende kohta välja kuulutatud kohtuotsuseid?

Pidime tõepoolest möödunud aastal sedastama, et politseinike vastu suunatud ründed on hakanud üle tüki aja sagenema. Esiteks moodustasime sellest lähtudes ekspertkomisjoni, et hinnata oma taktikat ja anda juhiseid politseinikke koolitavale sisekaitseakadeemiale.

Teiseks võtsime hinnata õigusruumi, milles iga päev toimetame. Võib-olla on karistused liiga leebed?

Kolmandaks oleme vaadanud karistuste praktilist poolt ehk milliseid karistusi tegelikult nende juhtumite eest määratakse. Kas neist on kasu?

Meid ei rahulda see, et rünnete arv kasvab. Järelikult peame midagi ette võtma. Meie ootus on selgelt selline, et politseinike vastu suunatud ründed peavad olema keskmisest suurema sanktsiooniga ning see peab ka mõjule pääsema.

Aga ei pääse.

Jah, me ei ole praeguse karistuspoliitikaga nõus. Me küll ei saa õigusemõistmist otseselt mõjutada, aga võime teha pädevatele institutsioonidele asjakohaseid ettepanekuid. Ja seda me kindlasti ka teeme.