Vanad õunapuud hoiavad salapära

Oti õunapuu kõrgub Karksi kauni maastiku keskel nagu looduse mälestusmärk. Vanust teatakse tal olevat rohkem kui 250 aastat. Foto: Elmo Riig / Sakala

Lõuna-Viljandimaal kasvav Oti mõtsik on küll vana ja õõnes, kuid ikkagi paisus tema okstel tänavu hulk ubinaid. Pärsti vallas asuv Õitsemäe õunapuu on märksa paremas vormis, aga temal pole sel aastal vilju märgatud.

Kuidas üldse mekib metsõunapuuks nimetatu vili? Võin teile öelda, et suurt maitseelamust ei maksa sellest loota. Oti puu alt leitud õunapabulat (pildil) võiks iseloomustada sõnadega «parajalt hapu viss». Suisa sülitama suutäis muidugi ei ajanud, kuid mahlaste aiaõuntega ei andnud seda võrreldagi.

Mõistagi võib end ergutada lootusega, et metsikus õunas on rohkem kasulikke aineid kui aiaviljas: moodsa aja uskumist mööda on ju metsataimed hoopis tõhusamad ja puhtamad kui inimese aretatud kultuurid.

Paraku jääbki see mõte ainult oletuseks. Pole ju teada, kas rohkem kui 250 aastat tagasi kasvama hakanud Oti mõtsik üldse ongi põline Eesti metsõunapuu. Kuigi looduskaitsealuse objekti juurde viiv silt seda ühemõtteliselt väidab, on hiiglane mitme loodust tundva mehe väite järgi sirgunud hoopis aedõunapuu seemnest.

Võimas puu metsa veerel

Samasugune kahtluseloor varjutab Viljandimaa teist kaitsealust metsõunapuud, mis kasvab Pärsti vallas Kookla külas Õitsemäe talu maadel. Selle juurde pääseb ainult läbi talu hoovi ja sissesõidutee otsas paiknev silt annab teada, et kohe jõutakse eramaale.

Õuel selgub, et sealsed elanikud ei pane loodusobjekti uudistamist pahaks. «Minge siit edasi,» viipab perenaine Andra Pajumägi. Puuhiid kasvab elumajast umbes 150 meetri kaugusel metsa veerel ning selle juurde tuleb kahlata läbi kõrge rohu. Palju rahvast seda vaatamisväärsust järelikult uudistamas ei käi.

«Algul trimmerdasime siit heina madalamaks,» kõneleb Andra Pajumägi, kes asus koos abikaasa Antsuga Õitsemäe tallu elama üheksa aastat tagasi.

«Oleme keskkonnaametile mitu korda kirjutanud, et võiksime selle koha korras hoida. Õunapuult tuleks kuivanud oksad ära võtta, aga loata seda teha ei tohi. Ja tee peale võiks panna sildi, et inimesed teaksid tulla seda vaatama,» räägib perenaine. «Vastust pole me ühelegi kirjale saanud,» rehmab ta siis käega.

Nii seisabki õunapuu üsna mahajäetult metsa veerel, juures tammelehega silt «Õitsemäe metsõunapuu».

«Kevadel on see uhke, üleni valgeid õisi täis,» ütleb Pajumägi. «Õunu on sel mitut sorti: nii suuri ja punaseid kui väikseid visse. Sel aastal pole vist küll ei ühtesid ega teisi,» lisab ta.

Suure puu otsast ega alt ei hakka meile tõesti silma ühtegi ubinat.

Mõlemad on heas seisus

Andra Pajumägi meenutab, et ka paar nädalat tagasi sattus talu õuele inimene, kes otsis Õitsemäe õunapuud. Tema jälgi märkame kõrges heinas meiegi.

Tõtt-öelda ma tean, kes see mees oli, sest tema muljed meid sellele uurimisretkele meelitasidki.

Kui Viljandimaad väisas hiljuti loodusemees ja puude uurija Hendrik Relve, mainis ta mulle jutu sees, et plaanib muude tegemiste kõrvalt ka eespool mainitud õunapuud üle vaadata.

Ajakirja «Eesti Loodus» toimetus on ju valinud õunapuu 2012. aasta puuks ning seetõttu on Viljandimaa «vanakeste» käekäigu uurimine täiesti õigustatud. Arvestades, et kogu Eestis on kõigest kuus looduskaitsealust ubinakandjat, võib meie maakonda pidada selles mõttes õnnistatud paigaks.

«Nad on täitsa elusad ja ilusad, mõlemad natuke juurde võtnud,» iseloomustas Relve oma vaatluse tulemusi.

«Oti õunapuu on varasemast pisut rohkem lagunenud. Üks haru oli tal juba enne viltu, aga nüüd on teinegi ära vajunud ning ulatub peaaegu maapinnani. Sinna peaks panema toe või tõmbama tüve ümber kammitsa,» kõneles ta.

«Oti puu vili on üks kibedamaid, mis Eesti kaitsealustel õunapuudel kasvab,» jätkas puude uurija. Tal oli õnnestunud proovida ka Õitsemäe ubinat ning seegi olevat olnud väga hapu.

«Mõlemad elavad praegu kenasti, ainult et sildid tuleks asendada teistega: kumbki neist pole metsõunapuu,» sõnas Hendrik Relve. «Nad on kasvama läinud aedõunapuu seemnest ning neil on välja löönud pookealuse omadused, sealhulgas peaaegu söödamatu vili,» selgitas ta.

Relve lisas, et õigupoolest väärib kuuest Eesti kaitsealusest metsõunapuust liigi mõttes oma nime ainult üks, mis kasvab Saaremaal Pilgusel. Teised on kõik kultuurõunapuude järeltulijad.

«Oi, liiki määrata on väga keeruline,» tunnistas puude uurija, kui pärisin temalt täpsemat seletust. «On lõputul hulgal üksiktunnuseid, mille järgi metsõunapuud kultuurliigist eristatakse, alustades lehtedest, võrsetest ja okste lõpus paiknevatest ogadest ning lõpetades koore ja viljaga.»

Tähtis on asjatundja jutu järgi ka paik, kus puu kasvab. «Kui ta asub talu õuel, siis ta ikka päris metsõunapuu olla ei saa,» on Relve kindel.

Tema sõnul on Eestis looduslikult kasvavaid metsõunapuid leitud peamiselt saartelt ja Lääne-Eestist. Lõuna- ja Ida-Eestis selle põlise liigi esindajaid märgatud ei ole. «Nii-öelda tõupuhtaid metsõunapuid kasvab ilmselt mõnel Lääne-Eesti puisniidul, mis asub majadest kaugel,» arutles loodusemees.

Aedõunapuu seemnest

Polli aiandusuuringute keskuses pikka aega töötanud puuviljandusteadlane Kalju Kask kinnitas Hendrik Relve juttu.

«Mina ei ole Oti õunapuud uurinud, aga meil töötas Jakob Palk, kes tuli Polli 1945. aastal nooremteaduriks. Tema uuris seda aastaid,» kõneles mees, kes peab praegu Tartumaal Kambja vallas pensionäripõlve.

«Ühel sõjajärgsel aastal hindas Jakob Palk, et Oti puult võib saada tonni õunu. Toona oli see muidugi tervem ja tugevam. Hiljem vajusid kaks haru laiali ja neid toestati raudringiga,» meenutas Kask.

Jakob Palk oli uurimistööd tehes leidnud, et Otil ei kasva siiski põline metsõunapuu, vaid sellel on põhiliselt aedõunapuu tunnused.

«Metsaservades ja teeäärtes on rohkesti selliseid, mida nimetatakse metsõunapuudeks, ent mis on tegelikult võrsunud kultuurõunapuu seemnest,» tõdes puuviljandusteadlane. «Seemneid kannavad edasi nii linnud kui õunasüdameid tee äärde viskavad inimesed. Mõistagi ei ole neist sirguv enam kultuursort.»

Kask meenutas ka seda, et paarkümmend aastat tagasi määras Tartu ülikooli dotsent Alar Läänelaid spetsiaalse puuriga Oti õunapuu vanust ning sai tulemuseks umbes 257 aastat. «Täpselt pole võimalik vanust öelda, sest puu südamik on mädanenud, aga vähemalt kaks ja pool sada aastat tuleb kindlasti ära,» lausus teadlane.

AASTA PUU

Õunapuu on valitud 2012. aasta puuks.

• Viljandimaal kasvab kaks looduskaitsealust õunapuud.

• Karksi vallas asuv Oti mõtsik on Eestis omataolistest jämedaim ja vanim. Harude vahel on maani ulatuv lõhe. Puul on vanust vähemalt 250 aastat. Hendrik Relve mõõtis tänavu puu kõrguseks 11 meetrit ja tüve ümbermõõduks maapinna ligidalt 4,88 meetrit.

• Pärsti vallas kasvav Õitsemäe õunapuu haruneb ligi ühe meetri kõrguselt kaheks. Hendrik Relve tänavustel andmetel on tüve ümbermõõt enne harunemist kõige peenema koha pealt (0,7 meetri kõrgusel maapinnast) 3,13 meetrit ja puu kõrgus 14 meetrit.

Allikad: Eesti looduse infosüsteem, Hendrik Relve

ARVAMUS

TOIVO UNIVER, Polli aiandus­uuringute keskuse vanemteadur

Oti õunapuu on kohalikus keeles Oti mõtsik ja mõtsik tähendab seemnest kasvanut. See võib olla nii aedõunapuu kui kahe liigi, mets- ja aedõunapuu hübriid.