Aasta algul Viljandis Männimäel masinad seisma pannud mööblivabriku asemel alustab varsti tööd tekstiilijäätmete töötlemise tehas, mille taolist Balti- ja Põhjamaades pole seni nähtud.
Toom Tekstiil rajab jäätmetöötlustehase
Tänavu veebruaris otsustasid raskustesse sattunud mööblitootja Tarme juhid pärast kahe kümnendi pikkust tegevust ettevõtte otsad kokku tõmmata ning kõik 40 töötajat koondada.
Männimäel Puidu tänava ääres tühjaks jäänud tööstuskompleksi ostis peamiselt teki- ja padjatootjana tuntud aktsiaselts Toom Tekstiil.
Avalikkusele vähem teada on Toom Tekstiili teine tegevusharu — mittekootud materjalide tootmine. Just selle edasiarendamiseks valmistub firma tegema suurt investeeringut ja panema üles siinses regioonis ainulaadseid seadmeid.
30 töökohta
Toom Tekstiili mittekootud materjalide tootmise divisjoni juhi Andrus Lõo sõnul annab see Viljandi mõistes märkimisväärne investeering mõne aja jooksul juurde ligi 30 töökohta. Kokku kavatseb ettevõte kinnistule uue elu sissepuhumiseks kulutada neli miljonit eurot.
Poole ehk 1,4 miljonit eurot Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Itaaliast tulevate masinate maksumusest katab keskkonnainvesteeringute keskus.
Piltlikult öeldes hakatakse jaanuaris tööd alustavas tehases harutama Eesti suurtes tekstiilitööstustes ülejäävaid kasutuid kangatükke peenteks kiududeks ning saadetakse see mass pehme mööbli, madratsite ja isolatsioonimaterjalide valmistamiseks sobiva toorainena taaskasutusse.
Täisvõimsusel suudab tehas toota aastas 4000 tonni mittekootud materjale, kuid esimeses etapis näeb äriplaan ette 1200-tonnist aastatoodangut.
Andrus Lõo sõnul on Toom Tekstiil rajatavale jäätmetöötlustehasele tarnijaid ja kliente otsides läbi rääkinud sama valdkonna suuremate tegijatega ning jõudnud kolmega eelkokkuleppeni.
«Me pole veel lepinguid allkirjastanud, seepärast ei saa ma neid ettevõtteid nimetada. Aga seda võin küll kinnitada, et huvi on suur,» lisas Lõo.
3000 tonni
Kõigi Eesti tekstiiliettevõtete peale tekib praegu umbes 3000 tonni tööstuslikke jäätmeid aastas. Seni pole neile piisavas mahus mõistlikku kasutust leitud, sestap on valdav osa massist veetud otse prügilatesse.
Pikalt seletamatagi on ilmne, et niisugune lahendus pole keskkonnasõbralik. Pealegi nõutakse tootjatelt prügila väravas tasu: ühe tonni ladustamine maksab keskmiselt 40 eurot.
Kütuseks pole kanga ülejääke mõistlik kasutada, sest nende kütteväärtus on väike. Pealegi ei saa praegu kasutusel olevad masinad nii pehme materjali tükeldamisega hakkama, vaid kerivad kiud mehhanismi ümber ja see kiilub kinni.
Toom Tekstiili nõukogu esimees Innar Susi rõhutas arenduse tagamaid selgitades, et kogu Euroopas püütakse saata võimalikult palju tööstusjäätmeid taaskasutusse.
«Keskkonnasäästlik hoiak levib jõudsalt ning ka meie tahame püsida sellel reel. Nii nagu klaasist ja plastmassist pakendid töödeldakse ümber ja lastakse uuesti ringlusesse, on ka tekstiilijäätmete taaskasutamine igati loogiline. Paraku polnud seni meie regioonis võimalik seda teha,» lausus ta.
Tehnilist taipu
Et uus jäätmetöötlustehas hakkab põhinema nüüdisaegsetel elektroonilistel seadmetel, saavad töötajad seal kõrgemat keskmist palka, kui makstakse tavalistes tekstiilitööstustes, sest kõrgemad on ka neile esitatavad kvalifikatsiooninõuded. «Vajame tehnilise taibuga inimesi, kel on vähemalt keskeriharidus, ning rakenduskõrgharidusega insenere. Aga eks tarvis lähe ka abitöölisi, näiteks transpordile,» selgitas Susi.
Peamiselt magamistarvete ja mittekootud tekstiilimaterjalide tootmisega tegelev Toom Tekstiil jõudis möödunud aastal 234 947 euroga kasumisse. Aasta varem oli firma kahjum olnud 422 625 eurot. Kontserni tulu kasvas mullu kuus protsenti, 16,2 miljoni euroni. Emaettevõttel ulatus see 14,4 miljoni euroni, millest 64 protsenti andsid magamistarbed, 24 protsenti muud tekstiilitooted ja üheksa protsenti madratsid.
Kaupade müük Eestis moodustas emaettevõtte tulust 23 protsenti, Euroopa Liidust tuli 72 ning teistest riikidest ligi viis protsenti. Kontsernis töötas mullu 338 inimest, kelle palkadeks koos sotsiaalmaksuga läks 2,7 miljonit eurot.
Firma viiest tootmisüksusest neli asuvad Viljandi maakonnas — kolm Viljandis ja üks Abja-Paluojal.