Eelmisel nädalal oli Viljandis kaua oodatud kitarrifestival, mis pani kõigil keelpillihuvilistel südame kiiremini põksuma. Esinejaid oli nii meilt kui mujalt. Nimekamaid jõudsin ka oma kõrvaga kuulama ja silmaga kaema.
Kas kitarri mängivad ainult džässmuusikud?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lupa Santiago ja Villu Veski kvarteti kontsert oli äärmiselt emotsionaalne. Ühelt poolt kandis selle eest hoolt pärimusmuusika aida suure saali hubasus, teiselt poolt lõid erilise meeleolu viis suurepärast muusikut. See kõik andis ideaalilähedase džässkontserdielamuse.
Küll teeb küllale liiga küll
Arvestades, et üritus kandis kitarrifestivali nimetust ja virtuoos oli kohale toodud Brasiiliast São Paulost, jäi kogu laval oleku ajast talle antud 45 protsenti mänguaega ikkagi näruselt väheks. Saata kaugelt tulnud ning festivali nimipilli mängiv muusik lavale terve orkestriga oli minu arvates kurjast.
Kui kutsuda Ladina-Ameerikast siia suurepärane kitarrist ning lasta ta lavalaudadele koos nelja teise edeva inimesega — muusikud on kahtlemata edevad —, ei saa sellest tulla head nahka. Kandva rolli omandas hoopis saksofon.
Hetkel, mil Lupa Santiago seadis oma võimendit kõvemaks, tänasin kõiki kitarrijumalaid. Suurema osa mänguaega sai üheksa plaadi, kahe DVD ja kolme raamatu autor alles viimase kolme loo ajal.
Kogu selle aja häirisid mind taustaks jooksvad visuaalid, mis mangusid tähelepanu nagu identiteedikriisis teismeline.
Nukuteatris esinenud Ain Varts jättis mulle oodatust kesisema mulje. Üldiselt improvisatsioonilise kontserdi moodustasid Vartsi varem tuntud lugudega segatud katsetused. Hetkel, mil muusik haaras elektrikitarri ning võttis üles veidi rokilikumad toonid, muutus asi huvitavamaks, kuid nõrgaks jäi mõju ikkagi.
Rohkem vabamõtlejaid
Festivali täheks pean Skandinaavia noort muusikut. Norra andekas kitarrist ja helilooja Rune Mandelid pakkus publikule oma muusikat ja ehedaid emotsioone. Nii elavat kõlapilti ja intiimsust ei suuda edastada sugugi kõik kunstnikud. Mandelid käsitses seitsmekeelelist pilli meisterlikult, kombineerides vaat et täiuslikkuseni lihvitud mängutehnikaid lauluga.
Paljud palad olid inspireeritud suusatamisest ja mägedest. Repertuaaris oli originaalmaterjal ning ühe osa moodustasid arranžeeringud tema projektist laulja Kari Nergaard Bleivikiga, kellega koos peaks tal üsna pea valmima album.
Draamateatri kitarristid ning Weekend Guitar Trio olid kahtlemata suur publikumagnet ning väärinuks seejuures kindlasti ka huumoriauhinda. Mulle meenutas see koosseis mõne muusikakooli kitarristide bändi, kes musitseerib koos õpetajaga ning üritab saada head hinnet, ainsa vahega, et Margus Prangel ei teeks tunnis ehk nalja.
Hetkel, mil olin kaotanud lootuse, näitas Indrek Kruusimaa üles ülimat pillikäsitsemisosavust ja täitis aida suure saali hispaanialike kitarrihelidega.
Kui Viljandi pärimusmuusika aita jõudis Ameerika ja Norra džässikeeles rääkiv Lage Lundi Trio, olid tunnid juba lõppenud. Lavalt võis kuulda stiilipuhast XIX sajandi Ameerikas tekkinud muusika huvitavate rütmide ja akordide segu.
Järgmisel festivalil sooviksin kuulata rohkem vabamõtlejaid, kes ei kümbleks liiga palju omaenda stiili piirangutes. Džässi võime nautida ka «Jazzkaarel», kitarrifestivalil tahan kuulda just seda keelpilli.