Jaanika Kressa kirjutis on tema teine Viljandi mõisa kalmistust ja laululava ehitamisest kõnelev arvamuslugu. Vaata ka 6. septembri «Sakalas» ilmunud artiklit «Kalmistule laululava ehitada on barbaarne ja ebaeetiline».
Viljandi mõisa kalmistu tuleb registrisse kanda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TEEN TÄNASES, linnavolikogu 26. septembri infotunnis Viljandi volikogule ettepaneku kanda Viljandi mõisa kalmistu kalmisturegistrisse. Et reeglite järgi on kodanikul küsimuse või ettepaneku esitamiseks aega ainult minut, soovin volikogu liikmeid teavitada sellest ka ajalehe kaudu.
Lubage meelde tuletada, et läinud nädalal tähistasime 729 aasta möödumist ajast, mil Viljandi sai linnaõigused. Meil on pikk ajalugu, oleme olnud orduriigi kolmas linn, naudime oma hansastaatust ja nii edasi.
Aga äkki peaksime ajaloo maha vaikima, rääkima üksnes kunagisest muinaslinnusest ja Madisepäeva lahingust ning lükkama vanalinnas kokku kõik need hilisemad saksa majad?
Kui peame Viljandit linnaks ja endid tsiviliseeritud inimesteks, tuleb meil taibata, et selle linna arengut ja ajalugu ei saa pidada ainuüksi eestlaste omaks. Meil on vaja tunnistada, et oleme palju tänu võlgu ühele teisele rahvale, keda ajaloo tahtel enam meie hulgas pole, kuid kes domineeris Viljandi elukorralduses aastasadu ja on andnud sellele näo.
Baltisakslased ei tule enam tagasi, nad on pöördumatult lahkunud. Kuid kas see annab meile õiguse hävitada nende surnuaedu? Kas oleme rahvas, kes minevikku ei mäleta? Kas me oleme metslased?
USUN, ET nüüd teavad juba kõik Viljandi linnavolikogu liikmed, et osa laululava praegust, 1964. aastal rajatud betoontreppi asub mõisa kalmistul ja laululava uus projekt sõidab üheksa meetrit surnuaeda sisse.
Kui keegi on suutnud elada nii kinnisilmi, et seda ei tea, siis palun vabandust, aga mitteteadmine ei vabasta vastutusest ja te kõik olete selle barbaarsuse eest kaasvastutavad.
Juhin teie tähelepanu sellele, et metallplönn, mis seisab kalmistul ja kogub prügi, on sinna pandud praeguse vabariigi ajal. Millele te seda tehes lootsite? Kas arvasite, et viskate sakstele vimka ja teie temp ei tule välja?
Tõenäoliselt ei sooviks te sellist plönni oma esivanemate hauale. Ka Ungern-Sternbergide järeltulijad ei soovi. Niisiis teen volikogule ettepaneku see surnuaiast viivitamatult ära koristada.
Niipalju kui teada, on Viljandi mõisa kalmistul viimse rahupaiga leidnud viis Ungern-Sternbergide perekonna liiget. See on Eesti-, Liivi- ja Kuramaa vanemaid aadliperesid.
Sellele kalmistule on maetud aastatel 1907—1934, järelikult on see kultuurimälestis. Seal ei puhka mingid müstilised pahad mõisnikud, kes meid 700 aasta vältel piitsutasid, vaid parun Oswald Paul Conrad Constantin von Ungern-Sternberg, Liivimaa maanõunik, rüütelkonna mõisate direktor, Viljandi Pauluse koguduse kirikueestseisja, ja tema pereliikmed, Eesti Vabariigi kodanikud.
Rõhutan, et selle perekonna sobivas vanuses meesliikmed võitlesid Vabadussõjas Balti pataljonis Eesti eest. Sellel kalmistul puhkavate inimestega on otseselt seotud Viljandi kultuuriobjektid ning huviväärsused, mis vaatavad meile vastu linna reklaamivatelt lehekülgedelt ja suveniiridelt: Viljandi mõisa uus häärber, Pauluse kirik ja Viljandi rippsild.
Teen volikogule ettepaneku kanda Viljandi mõisa kalmistu kalmisturegistrisse ja loobuda plaanist ehitada selle territooriumile laululava. Eesti Vabariigis on surnutel hauarahu õigus.
Need, kel eespool öeldut oli raske mõista, kujutlegu, et teen neile ettepaneku muuta Viljandi Metsakalmistu golfiväljakuks. On ju vaja kohta, kus golfi mängida, ning kui lükata buldooseriga maa siledaks, saaks praegusele surnuaiale päris laitmatu väljaku.
Mõni pole ehk nõus, sest sinna on maetud talle kallid inimesed. Sellisel juhul saab ta küllap aru, et need, kelle kallid puhkavad mõisa kalmistul, ei ole nõus tuleplönni ja surnuaeda ulatuva laululavaga.
Lubage meelde tuletada, et praegu kehtiv, 2012. aasta
1. jaanuaril jõustunud kalmistuseadus ütleb: «Kalmistut rajades ja laiendades nähakse planeeringuga ette vähemalt 50 meetri laiune vöönd kalmistu välispiirist. Sinna on keelatud rajada ehitisi ja planeerida maakasutust, mis võib põhjustada kalmistul müra. Lubatud on üksnes kalmistut teenindav rajatis.»
Sellest on lihtne järeldada, et juba olemasoleva kalmistu puhul kehtib sama. Ja Viljandi mõisa kalmistu puhul pole juttu surnuaia välispiiril asuvast vööndist, vaid ehitada on plaanis kalmistul!
Mulle jääb arusaamatuks, millistele kokkulepetele on sellist planeeringut tehes loodetud: juba esimene kaevamine tooks ilmsiks, et seal on matmispaik. Sellele järgneksid — vähemalt seadusega ettenähtud korras — niikuinii arheoloogiline uurimine ja matmispaiga tähistamine.
Olukorda, et seda ette teades on kavas lasta asjadel nii kaugele minna ja hauarahu rikkuda, võib pidada haiglaseks ja ebainimlikuks.
EILSES «SAKALAS» valetab Viljandi peaarhitekt, et 2004. aastal krundi piire ei muudetud. On päris naljakas lugeda teda kinnitavat, et valgustusposte paigaldades ei minda haudade lähedusse, kui tal pole aimugi, kus hauad on: 1930. aasta kinnistuplaan neli aastat hilisemaid matuseid ei kajasta.
Selle, kas Piheli ajaarvamisega on ikka kõik korras, kui ta nimetab 1934. aasta matuseid mõisaaegseteks, jätan lahke lugeja otsustada.
Saksamaal ja Ameerikas elavad Ungern-Sternbergid on huvitatud ka Viljandi perekonnakalmistu taastamisest, nii nagu nad 1996. aastal taastasid kaks, mis asuvad Kanepis.