Pärast seda, kui riik otsustas kulude kokkuhoiuks osa päästekomandosid vabatahtlikena tööle panna, vähenes nendes osalevate päästjate panus mitu korda.
Vabatahtlikkus vähendas päästekomandode tööd
25. september 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks Kolga-Jaani päästjad sõitsid oma viimasel riikliku alluvuse aastal välja 49 korda, seejärel esimesel aastal vabatahtlikena vaid 16 korda. Mõisaküla päästjail kukkus see võrdlus 20-lt lausa nulli. Lähema statistika leiab loo juurest infotabelist.
Päästeameti andmeil maksab riik vabatahtlikele päästjatele iga väljasõidu puhul paakauto eest 44, tulekustutusauto eest 29 ja vabatahtliku päästja panuse eest 10 eurot tunnis.
Päästeameti Lõuna päästekeskuse Viljandimaa päästepiirkonna juhataja Jüri Soovik ütles, et vabatahtlikud päästekomandod on lülitatud ühtsesse hädaabikutsetele reageerimise väljasõiduplaani.
«Täpselt nii palju, kui väljasõiduplaani järgi on väljakutseid, vabatahtlike päästjate abi ka kasutatakse,» lausus ta ja kinnitas, et päästeametil ei ole eesmärki vabatahtlike päästjate pealt kokku hoida.
Samas nentis Soovik, et priitahtlikud pritsimehed ei saa teha kõiki töid, mida teevad nende palgalised kolleegid, ning lisaks on vabatahtlike väljasõidupiirkond väiksem — sellest ka väljasõitude arvu vähenemine.
«Erinevus kutseliste ja vabatahtlike päästjate töös tuleneb eelkõige varustuse tasemest ning hulgast,» selgitas ta. «Vabatahtlike päästekomandode varustuses ei ole hingamisaparaate ja seepärast on nende tegevus suitsuses keskkonnas piiratud — nad ei tee suitsu- ja keemiasukeldumist.»
Et kasutada hingamisaparaati, peab päästjal olema Sooviku sõnul läbitud eriväljaõpe ning ta peab vastama kutseliste päästjate füüsilise ettevalmistuse ja tervisenõuetele. «Vabatahtlikul päästemeeskonnal ei ole ka hüdraulilisi ja pneumaatilisi päästevahendeid. See aga ei tähenda, et tulevikus ei võiks nad sellega tegelema hakata,» lisas ta.
Kõpu vabatahtliku päästekomando pealik Tõnu Vreimann ütles, et tal pole võrdluseks andmeid riiklike komandode väljasõitude kohta, aga ta ei tunne, et riik püüaks vabatahtlike töö pealt kokku hoida.
«Kui on vaja, siis meid kutsutakse appi,» lausus ta. «Päästjate töö eesmärk ei saagi olla võimalikult tihti välja sõita. Mida vähem õnnetusi, seda õnnelikum on päästja.»
Vreimann, kes põhitööna juhib osaühingut Kõpu PM, lisas, et õnnetuste vältimiseks on tähtsal kohal nii palgaliste kui vabatahtlike päästjate ennetustöö.
Teine vabatahtlik päästja aga leidis, et riik siiski püüab priitahtlike pritsimeeste arvelt kokku hoida. Tema nimi on toimetusele teada, aga mees palus selle lehes avaldamata jätta, vältimaks oma arvamuse pärast pahandusi.
Vabatahtlik päästja tõi näiteks, et kui tuleb väljakutse mõne vähe tähtsa sündmuse peale — prügikast läks tossama —, on päästeametil mõttekas kohale saata riiklik komando, mitte kutsuda vabatahtlikke ja neile selle eest lisaks maksta.
«Vabatahtlikke päästjaid kutsutakse appi ikkagi siis, kui neid on väga vaja,» lisas ta.
Komandode koosseis
Viljandimaal on neli vabatahtlikku päästekomandot: Kõpus on nimekirjas 15 liiget, Karksi-Nuias 14, Kolga-Jaanis 10 ja Mõisakülas 8.
Nagu ütles Jüri Soovik, on vabatahtlike päästjate seas nii kutselisi kui endisi päästjaid. Seega käib osa priitahtlikke pritsimehi tööl päästeametis riigi palgal ja kuulub vabal ajal vabatahtlike ridadesse.
«Kutselistel päästjatel on päästetöödel tegutsemise oskused ning nad on teistele liikmetele abiks ja toeks päästeoskuste omandamisel,» lausus ta.
Kõpu vabatahtlike ridades on kaks endist päästjat ning kolm kutselist Viljandi ja üks Abja-Paluoja komandost. Karksi-Nuia priitahtlike seas on kaks Abja-Paluoja päästekomandos töötavat päästjat ja neli endist päästjat. Kolga-Jaani vabatahtlike päästjatena on valmis appi tõttama kolm kutselist Viljandi ja üks Mustla komandost ning üks endine päästja. Mõisaküla priitahtlike nimekirjas on neli Abja-Paluoja päästekomandos tööl olevat päästjat ja üks endine päästja.
«Vabatahtlikus tegevuses on oluline osalejate aktiivsus ja nii on ka vabatahtlikes komandodes osa liikmeid aktiivsemad ja osa passiivsemad,» lausus Soovik. «Üldiselt käib tegevus teatud hulga aktiivsemate inimeste toel. Teised liikmed on kohalikud, kellel on huvi ja tahtmist tegutseda vabatahtlikuna päästetegevuses.»
Et tänapäevane vabatahtlik päästetegevus on Sooviku sõnul kunagise vabatahtliku tuletõrje järeltulija ja tugineb tuletõrjeseltsidele, on liikmeteks kohapealses seltsielus osalejad, kes soovivad hea seista kohaliku kogukonna turvalisuse eest.
Kaugem ja lähim minevik
Jüri Sooviku andmeil asutati maakonna esimene vabatahtlik tuletõrjeselts Viljandis 1868. aastal. Tänapäevaste reeglite alusel tekkisid esimesed vabatahtlikud päästekomandod 2009. aasta 30. jaanuaril Karksi-Nuias, Mõisakülas ja Kõpus sealsete riiklike komandode sulgemise järel.
2010. aasta 28. veebruaril suleti Kolga-Jaani päästekomando ja sama aasta 30. septembril alustasid tegevust Kolga-Jaani vabatahtlikud päästjad.
Vabatahtlikud päästjad said enda kasutusse riigi suletud komandode tulekustutusautod ja muid seadmeid.