Ehkki välisreisi plaanides seavad eestlased tihtipeale sihi kodust kaugemale, on põnevaid vaatamisi ka lähivälismaal. Näiteks Leedus saab sõita kaunis looduses kitsarööpmelisel raudteel.
Mööda kitsaid rööpaid Leedu looduses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lähiriikidesse sõitmise kasuks räägivad odavus ja vähene ajakulu: reisi saab hõlpsasti ära teha nädalavahetusel. Huvi möödunud sajandi tehnika vastu viis mind Põhja-Leetu, kus asub selle riigi kitsarööpmelise raudtee muuseum.
Kui uskuda muuseumi kodulehe andmeid, asub selle peaosa küll Panevežyses, kuid tegelikult on seal üksnes vanad raudteehooned ja osa taristut.
Kitsas ja käänuline tee
Tänu kodulehele olin siiski informeeritud, et põhiline tõmbenumber asub Panevežysest 56 kilomeetri kaugusel Anykščiai väikelinnas. Sealt korraldatakse laupäeviti ja pühapäeviti kitsarööpmelisel raudteel väljasõite. Sihtkohti on kaks: olenevalt päevast sõidetakse kas Troškūnaisse või Rubikiaisse.
Minu valitud päeval väljus rong Rubikiaisse. Kassapidajalt piletit ostes saab ühtlasi teada, millisesse vagunisse sul tuleb minna. Mina sattusin esimesse.
Veduri järele on haagitud viis vagunit, neist kolm teise klassi oma ja kaks lahtist. Lahtised meenutavad vanasti Tallinnaski liikunud hobutrammivaguneid.
Enne teeleasumist annab jaamakorraldaja eelolevaks reisiks juhiseid: kust möödutakse, millele tasub tähelepanu pöörata, kuhu jõutakse ja mida seal vaadata on. Paraku räägib ta seda ainult leedu keeles, aga kui paluda, et ta teeks vene keeles lühikokkuvõtte, on ta lahkesti nõus. Seevastu vagunisaatja valdab ka inglise keelt.
Jaamaülem annab kellaga märku, et kõik koha sisse võtaksid, ja rong nõksatab paigalt. Algul liigub see vaevaliselt, aga mida edasi, seda suuremaks läheb kiirus.
Esimene vaatamist vääriv koht on linnakeses endas, kohas, kus ületatakse Anykščiai jõgi. Et tee kulgeb vastumäge, kahaneb kiirus taas. Lapsepõlvest meenub pilt, kuidas Mõisaküla—Viljandi rong pärast Halliste jõe ületamist Kariste mäest üles rühkis. Reisijates tekitab elevust kohalik jalgrattur, kes liigub meie kõrval rongist kiiremini.
Enne kui korralik kiirus üles saadakse, jääme paraku hoopis seisma. Kas tõesti said vana veduri jõuvarud otsa? Õnneks mitte. Oleme jõudnud suurele ülesõidukohale, kus vedurijuhi abi suleb tõkkepuudega liikluse ja avab tee taas pärast rongi läbisõitu.
Mõne aja pärast hakkab akendest paistma linnakese külje all asuv talispordikeskus, mis on kasutusel ka suvel. Soojaks ajaks on mäenõlvale maha pandud rauast kelgurada.
Mida edasi, seda ilusamaks vaated lähevad. Vastumäge liikumise väike kiirus jätab palju aega ümbrust uudistada. Ühelt poolt paistavad puude jämedad tüved, teiselt poolt hoopis ladvad: sõidame mööda Anykščiai jõe kallast, kus kõrguste vahe on suur. Pilt on lummav.
Lõpp-punkt on supelrannas
Viimaks oleme saanud rongiga mäele ja tasasel maal hakkab kiirus taas kasvama. Lõpuks on see 40 kilomeetrit tunnis või natuke suuremgi, sest reisirongi veduri maksimumkiiruseks on märgitud 50 kilomeetrit tunnis.
Et liiklus on seal hõre, kriibivad puude oksad alatihti mööda vaguni külgi. Tee on kurviline ja kui see pöörab, kaldub ka vagun. Põnev on ja 50 minutit sõitu kulgeb märkamatult.
Jõuamegi lõpp-punkti Rubikiaisse, kolme tänavaga külla. Sõidu sihtkoht pole siiski külake ise, vaid selle kõrval asuv Rubikiai järv, mis kuulub Anykščiai looduspargi koosseisu.
Järvistu hõlmab 1630 hektarit ning on ideaalne puhkepaik. Ilusa liivase rannaga ujumiskoha on sealne ettevõtja kujundanud niisuguseks, et inimene tunneks ennast seal mugavalt. Saab ujuda, päikest võtta ja keha kinnitada.
Jaamakorraldaja oli pakkunud enne reisi välja just selle ranna ja meil ei tule pettuda: nii ilus on kõik. Neil, kes peatuvad siin pikemalt, on süstamarsruudil võimalik tutvuda järvedega lähemalt.
Et kohad vagunites pole märgitud, poetan end tagasiteel lahtisesse vagunisse, lootes, et keegi mind sealt ära ei aja. Kuigi enne olin arvanud, et lahtises vagunis on lust sõita, ilmnevad siin sõltuvalt aastaajast oma probleemid: parme, neid va vereimejaid, ei jõua endast eemale peletada. Ikka ja jälle ampsavad nad minust tüki endale.
Et nüüd kulgeb tee enamjaolt allamäge, läheb tagasisõit kiiremini. Pärast rongiretke on aega teha tutvust muuseumi väljapanekuga.
Peale väljas asuva veeremi on eksponaate ka kahes hoones. Üks on täis raudteel kasutusel olnud ajaloolisi esemeid, teises leidub nende kõrval vaguneid ja vedureid, sealhulgas vagun, millega küüditati leedulasi Siberisse. Eks samasugustega veetud lätlasi ja eestlasigi.
Ühtlasi on seal kaart, millelt võib näha, kuidas küüditatuid mööda Nõukogude Liitu laiali pillutati.
Muuseumis püüavad pilku piletid, mis oleks justkui praegu sõitjatelt võetud. Jaamaülem ütleb, et ega need väga vanad olegi.
«Veel 1990. aastate keskel sõitis Panevežyse ja Anykščiai 60-kilomeetrisel raudteel kitsarööpmeline rong. Tänapäeval see ennast enam ära ei tasu, sest rongiga sõita oleks palju kallim kui bussiga,» räägib ta.
Ka turiste ei plaanita sellel teel vedama hakata, küll aga on võimalik tellida erireis, sest raudtee on sõidukõlblik.
Arendatud euroraha toel
Jaamaülema sõnul haarasid otsustajad võimalusest õigel ajal kinni ning säilitasid kõik tulevastele põlvedele. Esialgu oli muidugi raske, sest raha nappis. Nüüd rekonstrueeritakse Euroopa toetussummade abil tasapisi nii veermikku, teid kui hooneid.
Viimati tehti korda Anykščiai jaama ümbrus. Jaamahoone kuulub samuti muuseumieksponaatide hulka ning jaamaülema töökabinetki on säilinud niisugusena, nagu see eelmisel sajandil välja nägi.
Eespool oli juttu, et kitsarööpmelisel raudteel saab tellida erireise kas või Panevežysesse välja, aga see pole veel kõik. Vedurile, mis sõidutas meid Rubikiaisse, on juba külge haagitud esimese klassi vagun, mille katusel ilutseb kiri «Restoran». See on ehitud. Kohe saabuvad pruutpaar ja külalised ning pidulik sõit ja söömine võivad alata.
«Meie eesmärk on kasutada ära kõik võimalused. Miks lasta esemetel niisama seista ja roostetada, kui neid saab mõistliku hinnaga kasutusel hoida. Siht ei ole niivõrd raha teenida kui kulud ja tulud tasakaalus hoida,» ütleb jaamakorraldaja.