/nginx/o/2009/01/19/119840t1h72bf.jpg)
VÕTSIN AEGA ja lugesin hoolikalt läbi kõik 368 kommentaari, mis järgnesid «Sakala» mõne aja tagusele uudisele «Lapsed viidi vanemate teadmata kirikusse» ning sama teemat puudutanud juhtkirjale «Iseenda mängumaa». Ma ei osanud arvatagi, et kirjutajate hulgas on nii palju tarku, kes teavad kindlalt, et jumalat pole olemas.
Need inimesed lükkavad ümber järelduse, millele suured mõtlejad on pärast pikka juurdlemist jõudnud. Näiteks mõistis Aquino Thomas, et inimese loomulik mõistus on puudulik, kui tegemist on jumalaga, ning loobus jumala eksistentsi tõestamise katsetest mõistuse abil. Ükski loodud olend ei tunne jumala olemust küllalt, et tuletada tema eksistentsi tõestust.
Aristoteles püüdis inimestele jumala olemasolu kinnitada «liikumatu liigutaja» argumendi abil. On olemas asju, mis võivad endid ise liigutada ning asetada teisi liikumisse. Kõik, mis liigub, peab olema liikumisse asetatud ja et lõpmatu tagurpidi minek on mõeldamatu, peame lõpuks jõudma millenigi, mis asetab liikumisse teisi, kuid on ise liikumatu. See ongi jumal.
ÜKS KRISTLANE palus, et ärgu kommenteerigu need usuvastased, kellel pole asjast aimu, kel puudub osaduse kogemus elava jumalaga. Juba risti löödud Jeesuski palus oma isalt, et ta annaks andeks neile, kes teda mõnitasid, sest nad ei teadnud, mida nad teevad.
Kas me peaksime tõesti tundma rõõmu, et Eesti on maailma kõige ateistlikum riik, kus peab jumalat enesele oluliseks vaid 14 protsenti inimestest? Mina arvan, et selle pärast tuleb pigem kurvastada ja küsida, mis on selle põhjus.
RIIKI JUHTIMA valitud võimuorganite ülesanne on muu hulgas rahva meelsust kujundada. Üle 50 aasta tagasi Suurbritannia kuningannaks pühitsetud noor Elisabeth II palus kogu rahva ees abi jumalalt, et osata riiki hästi juhtida. Ja see ongi õnnestunud! Meil Eestis saab aga ükskõik kes pilkealuseks, kui ta julgeb öelda, et usub jumala abile.
Meil peaks olema aeg küsida, kas horoskoopide levitamine, nõidade kultus, kasiinode rohkus, vägivaldsete filmide näitamine, piiritu tarbimine, laenamist õhutavad reklaamid ning suur ebavõrdsus palkade osas ongi see, mida me oma ilmaliku elustiili juures hindame. Kas joomarlus, ropendamine, tigetsemine, ülbitsemine ning lodevad elukombed ongi see hüvang, mida me soovime?
MIKS MEIL EI mõtiskleta põhjuste üle? Ehk oleks siiski mõistlik oma kivinenud tõekspidamised üle vaadata? Jumal ei vaja meie eestkostet, aga vale on teda süüdistada neis tegudes, mida inimesed on korda saatnud või saadavad.
Mina usun, et jumala lapsed ei sure kunagi. Selleks tuleb oma füüsilises elus paluda Jeesuse kaudu lepitust Loojaga, kelle abiga on võimalik selgeks mõelda väärtushinnangud ja leida jõudu neist kinni pidada.