INIMESED ON mulle öelnud, et näevad kogu riigi ja ka omavalitsuste rasket olukorda, aga ei mõista, kuidas haldusreform elu paremaks teeks. Parim vastus sellele küsimusele oleks muidugi reaalne tõestus, selle saab aga anda üksnes kogemus.
Siim Kiisler: Milleks meile haldusreform?
/nginx/o/2017/11/16/7316535t1hfd34.jpg)
25. märts 2009, 09:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuni haldusreform on ellu viimata, on loomulik, et inimestel on mitmesuguseid hirme, mis puudutavad väikeste valdade tulevikku uues suures omavalitsuses, teenuste kättesaadavust ja eeskätt kohapealset identiteeti. Senised ühinemised on näidanud: ootused, et olukord paraneb, on täitunud, hirmud on aga olnud asjatud.
Haldusreformiga seoses tekib alati küsimus kokkuhoiuvõimalustest. Kogemus seniste ühinemiste põhjal on, et kulude koguhulk ei vähene, sest suuremas omavalitsuses administratiivkuludest vabanevad summad saab suunata teenuste pakkumiseks, näiteks rahvamajale või teede korrashoiuks.
Seepärast ei ole peamine mitte kokkuhoid, vaid see, et valla elanike teenindamiseks vajalikud tööd oleksid tehtud paremini.
MIS TEENUSED need õigupoolest on, mida inimene tihti vajab ja mille pärast reformi vaja on?
Kõige rohkem puututakse ilmselt kokku lasteaia, kooli, ühistranspordi, raamatukogu, rahvamaja, internetipunkti, spordihalli, sotsiaaltöötaja ja päevakeskusega. Kõik neid puudutav on otseselt omavalitsuse korraldada.
Lisaks muidugi pood, postkontor, apteek, perearst ning pank või pangaautomaat. Seda võib nimetada miinimumloeteluks.
Kui siit hakkab komponente kaduma, muutub elukeskkond järjest vähem atraktiivseks ja on karta inimeste lahkumist. Sellepärast ongi oluline, et need baasteenused oleksid tagatud heal tasemel.
Ehkki näiteks poe pidamine ja pangaautomaadi ülesseadmine kuuluvad erasektori valdkonda, saab tegus omavalitsus neid teenuseid kas või soodsate rendipindadega «kinni hoida». Seega, suurem omavalitsus on tagatis, et pood ja lasteaed kogukonnale alles jäävad.
Mida tugevam ja rahaliselt suutlikum on omavalitsus, seda rohkem saab ta investeerida sportimisvõimalustesse ja teede korrashoidu. Kui omavalitsus on suurem, muutub näiteks ühistranspordi planeerimine laiemal alal loogilisemaks.
Samas ei sõltu nende teenuste korraldamine linna- või vallavalitsuse geograafilisest asukohast.
Loomulikult on asju, mille ajamiseks peab otse ametniku poole pöörduma, näiteks mõne tõendi või loa taotlemiseks. Sellepärast jääksid ka pärast reformi senistesse halduskeskustesse teeninduspunktid, et vahemaad inimesele suuremaks ei läheks.
KUIDAS SUUDAB suurem omavalitsus teenuste pakkumist paremini korraldada?
Eestis on omavalitsustel kohaliku elu korraldamisel suur roll. Uuringufirma Geomedia analüüs näitas, et minimaalne ametnike hulk, millega omavalitsus suudaks oma ülesandeid elanike teenindamisel täita, on 13. Praegu on pooltes Eesti omavalitsustes vähem töötajaid.
See tähendab, et üks inimene peab tegelema mitme valdkonnaga. Kolmes või neljas valdkonnas hea spetsialist olla on aga raske. Samamoodi on keeruline teadmiste taset säilitada, kui kõigi nende töödega tuleb vähese rahvaarvu tõttu tegelda vaid korra kuus või harvemini.
Suurema omavalitsuse eelis on anda töötajatele rohkem võimalusi spetsialiseeruda.
TEENUSTE pakkumise kõrval on omavalitsustel äärmiselt tähtis roll töökohtade säilitamisel ja juurdeloomisel. Eriti majanduslanguse ajal on töö võtmeküsimus.
Siin on suur, tugev ja professionaalne omavalitsus uutele ettevõtjatele parem partner kui väikevald, kes ei suuda end kaugemal tutvustada. Kui aga tulevad ettevõtjad, tulevad töökohad ja uued erasektori teenused.
Vaid kvaliteetsed avalikud teenused koos erasektori loodud töökohtadega tagavad ühtlased elutingimused kõigis Eesti piirkondades. Mõlema eeldus on aga tugevad ja teovõimelised omavalitsused.