Vilja hävitavate metssigadega hädas olevad põllupidajad leiavad, et ulukeid tuleks palju rohkem küttida.
Kõiki metssigu maha lasta ei tohi
22. september 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandimaa jahimeeste liidu juhatuse esimehe Mart Tasase meelest on metsloomade arv siiski kontrolli all.
Mart Tasane, jahimeeste arvates lastakse ulukeid vajalikul määral, maaomanike arvates aga liiga vähe. Suurtalunik Toivo Teng väitis, et Kärstna kandis ei kütita metssigu üldse.
Kindlasti ei vasta see tõele. Kõnealusel juhul on maaomanik liigitanud loomad endale kasulikuks ja kahjulikuks.
Jahimehed on igal aastal täitnud riigi kehtestatud limiite, mis on sätestatud põhjaliku uurimistöö tulemusena. Antakse ette, kui palju tohib lasta vanemaid ja nooremaid loomi ning sigade puhul näiteks emiseid või kulte.
Mõistliku limiidi kehtestamiseks on riigil teadusasutused, kus tegutseb palju uluki-, põdra-, ilvese- ja hundiuurijaid. Usun, et nad on teinud aastakümneid väga tublit tööd, säilitamaks looduslikku tasakaalu.
Iga jahiselts peab osalt kütitud loomadelt võtma maosisu, pakkima selle kilesse, külmutama ja lähetama uurimisasutustesse, samuti tuleb toimida kütitud isendite emakatega. Nendest saavad teadlased infot, mida loom on söönud või kus kulgenud.
Siinkohal oleks vajalik, et riik omalt poolt koos teadlastega ütleks, kas oleks vaja küttimise mahtu suurendada või vähendada.
Mida siis põllumehed peaksid tegema?
Monokultuurid on ulukitele maiuspala ja lihtne saak, aga maaomanikud peaksid kasutusele võtma repelente: elektritarasid ja muid vahendeid. Jahimees on viimane piir. Meid ei ole piisavalt selleks, et nagu turvamehed igal õhtul põllu ääres valvata. Oleme jahimehed hobi korras ning maksame ise sellele tegevusele peale.
Kõrges maisis on sigadel hea varjuda ning sinna minna oleks väga ohtlik nii jahimeestel kui ümbruses liikujatel. Me ei saa valimatult loomi lasta. Kui sead on viljas, on näha enamasti kõige suuremad, tavaliselt emised, harvemal juhul kuldid.
Emist küttides kannataks kogu karja hierarhia. Tema roll ei ole pelgalt poegida, vaid sisuliselt on ta matroonina toimiv turvamees. Hundid, karud ja ilvesed on suure juhtemise ees üsna võimetud. Emise küttimine võib viia karja hävinguni. Kui lasta veebruaris tiinet emist, tapaks ühe pauguga ka 6—10 loodet. Me ei ole mingid barbarid ja meie käed ei nõreta verest, nagu vahel uudisekirjutajad jahimehi kirjeldavad.
Lihtne oleks kõik loomad hävitada, aga see võiks kaasa tuua ökoloogilise katastroofi.
Hiinlased pidasid 1950. aastatel riigijuht Mao eestvedamisel suurejoonelist võitlust varblastega: kolm miljonit inimest mobiliseeriti kolmepäevasesse lahingusse. Ainuüksi Pekingis tapeti miljon varblast, Shutangi provintsis kolm miljonit. Lindude arvukus vähenes silmanähtavalt.
Loodetud tulemus jäi saavutamata, sest riisitoodang vähenes järgmistel aastatel tunduvalt ja varsti taastus põldvarblaste arvukus uuesti. Ja mis seal imestada: suure koguse riisi kõrval söövad siutsud ohtralt kahjurputukaid, kelle rüüste osutus nende omast ulatuslikumaks.
Mulle tundub, et põllumeeste kurtmine metsloomade tehtud kahjude üle on viimastel aastatel kasvanud. Millest see tuleb?
Eesti põllumajandus on viimase kümne aastaga väga palju kasvanud ning põllupinna suurenemine soodustab ka ulukite juurdekasvu.
Osaühingu Karpo juhataja Kalev Nurk ütles, et Eestist tahetakse teha ala, kus Lääne-Euroopa jahimeestel oleks hea küttimas käia. Mida sellest arvate?
Just seda me kardamegi ja nõustun Kalev Nurgaga. Sellist jahti nagu riigimetsa majandamise keskus trofeede pärast kunagi pidas, enam ei peeta, sest see ei ole kasumlik.
Praegu käib hoopis võitlus jahimeeste ja metsafirmade vahel. Metsaomanikud tahaksid oma maadel jahti pidada, kuigi nad ei ole jahimeestena arvel. Kui metsaomanike aktsionäride nimesid jälgida, on eesti nimesid väga vähe. Sisuliselt üritatakse meie aastakümneid toiminud jahindussüsteem Rootsi pankadele maha müüa.
Kui suurettevõtjate ehk Rootsi pankade tahtmine läbi läheb, kaob Eestis ulukite mõistlik haldamine ja põllumeestel ning väikemaaomanikel poleks jahile eriti asja. Sellega keerataks siinne jahindus rahaks.
Tuletan meelde, et kehvade otsustega hävitati Soomes kitsed ja suuremas osas Rootsist põdrad. Meie jahistruktuur on Euroopas ainulaadne, seda lõhkuda oleks tõeline lollus. Kas inimesed tahavad, et nende jahimaadel peaksid jahti eestlased või välismaalased?
Teema jätkuks pärin vastust Kalev Nurga neljapäevases «Sakalas» esitatud küsimusele: miks põllumehed ei või oma maadel kahju tegevaid loomi küttida?
Tema ja teised maaomanikud saavad tulla kursustele, teha jahimehepaberi, hankida relvaloa ning astuda kohaliku jahiseltsi liikmeks. Siis ei keela keegi oma maadel jahti pidada. Hakake jahimeheks ja vaadake ise, kas kõik on nii lihtne, nagu arvate.