Kuusteist küünalt Jaani kirikus

Trivimi Velliste Foto: Peeter Langovits/Postimees

NAGU IGA olevus siin päikese all armastab vabadust, nõnda püüdlevad selle poole ka rahvad. Mitte keegi ei taha olla teiste lükata ja tõugata.

Rahvaste iseolemise kõrgeim aste on omariiklus. Suurtel on seda lihtsam saavutada, väiksematel pahatihti meeletult raske. Eesti kuulub nende ajaloo väljavalitute hulka, kes on saanud kätte selle, millest paljud meist arvukamad rahvad alles unistavad.

Suutsime Esimese ilmasõja hõõguvatel sütel kiiresti kasutada ajaloo harvadel hetkedel pakutavat võimalust: täitsime kõrvuti naabrite soomlaste, lätlaste ja teistega Euroopas tekkinud geopoliitilise tühimiku. Meid alasi ja haamri kombel mõjutanud Venemaa ja Saksamaa olid ühtäkki kokku varisenud.

Kui arvata maha keiser Wilhelmi 1918. aasta üheksakuune okupatsioon, kestis esimene Eesti aeg 7890 päeva, 24. veebruarist 1918 kuni 17. juunini 1940.

KUI ESIMESE ilmasõja lõppedes oli tähtede seis meile erakordselt soodne, siis teise suursõja puhkedes oli olukord vastupidine: meile ei jäetud mingit võimalust. Eesti valu ja trauma olid ja on veel tänagi nõnda suured, et nendest on raske rahulikult rääkida. Sündmused on nii värsked, et oleme mõnikord hinnanguid andes kärsitud.

Sageli lubame endale haletsust ja alandavat enesepeksu, mille selgeimad näited on toonase «hääletu alistumise» jutud. Kipume end võrdlema Soomega, kes olevat teinud kõik õigesti, kuna Eesti seevastu tegi kõik valesti. Tõsiasi, mida iga haritud soomlane teab, on kummatigi, et Soome püüdis 1939. aasta sügisel Kremliga rääkides nii palju kui võimalik aega võita. Mingit sõdimise otsust ei olnud.

Paraku kukkusid ühel hommikul Helsingile pommid, sest Stalini kannatus oli katkenud. Põhjanaabrid tõdesid, et on sõjas. Nad võitlesid hästi, aga nende poolel olid ka kõikvõimas talv ja muud asjaolud, mida tagantjärele nimetatakse Talvesõja imeks.

AJAL, MIL Eestit sunniti mõnekümne tunni jooksul otsustama, olid sangarlikud Saksa ja Vene sõdurid äsja puruks löönud Euroopa suurriigi Poola. Soome Talvesõjast ei osanud keegi veel undki näha.

Mõistagi püüdis Eesti poliitiline juhtkond niisuguses olukorras samuti aega võita ja rahvast säästa, et võidelda siis, kui tekib paremaid väljavaateid ning on mingisugunegi liitlane — olgu ta kui tahes ebameeldiv.

See liitlane sai olla ainult Saksamaa, kelle varjatud kavatsused olid Tallinnas põhimõtteliselt teada. Seepärast on arusaadav, et baaside leping ei olnud ainult president Pätsi ja kindral Laidoneri otsus, vaid selle taga seisis ka poliitiline vastasrind eesotsas Jaan Tõnissoniga, kes muidu ei nõustunud Pätsiga milleski.

BAASIDE LEPING rõhutas Tartu rahu kehtivust ja oli tähtajaline: see sõlmiti kümneks pluss viieks aastaks. Loomulikult oli see tolle aja vaatevinklist mõistlikum valik kui minna üksi (rõhutan: üksi!) sõtta Stalini suure Nõukogude Liidu vastu.

Abi polnud kusagilt tulemas: Inglismaa oli ära lõigatud ning Soome andis mõista, et ei saa millegagi aidata. Isegi Läti, kellega meil oli ainsana sõjalise liidu leping, püüdis pead liiva alla peita.

Keegi ei saanud toona ette näha, et hilisemad valikud osutuvad väga valusaks. Tagantjärele tarkus on teadagi suurim täppisteadus. On ebamoraalne süüdistada nüüd pehmest tugitoolist neid, kes seisid surmaga silmitsi ja püüdsid teha mis said.

Varsti jäi meile üksainus võimalus: võtta vastu teise vaenlase relvad, et peatada esimene kallaletungija. Punaarmee ja selle päritolumaa olid ühe aasta jooksul jõudnud tõestada, et on Eesti surma­vaenlased, kelle üle Narva jõe naasmine tuleb iga hinnaga tõkestada.

IMEKOMBEL OLI Nõukogude hakklihamasinast pääsenud professor Jüri Uluots. 1938. aasta põhiseadust polnud keegi tühistanud, seega oli ta Eesti Vabariigi presidendi kohusetäitja.

Berliin ei suvatsenud küll Eesti Vabariiki tunnustada, ent et sakslastel oli vesi ahjus, lubasid nad Uluotsal 7. veebruaril 1944 ringhäälingus sisuliselt välja kuulutada Eesti üldmobilisatsiooni. Nõnda teadsid eesti mehed Sinimägedes väga hästi, mille nimel või kelle käsul nad võitlevad.

Kui Soome otsustas septembris sõjast väljuda, andis Hitler käsu Eesti viie päeva jooksul maha jätta, sest pidas selle kaitsmist lootusetuks. Võib üksnes arvata, mida tundsid seejuures eestlased.

Eesti Vabariigi põrandaalune juhtkond tegutses kiiresti. 18. septembril 1944 kuulutati välja uus Vabariigi Valitsus eesotsas peaminister Otto Tiefiga. Pikas Hermannis lehvis taas sinimustvalge riigilipp, kuni 22. septembril hõivas Punaarmee Tallinna.

Samal päeval pidas Tiefi valitsus Läänemaal Põgari palvemajas oma viimase kodumaise istungi. Ainult vähestel selles osalenutel õnnestus jõuda Rootsi, teistest said märtrid: nad langesid NSV Liidu siseasjade rahvakomissariaadi küüsi.

Homme, vastupanuvõitluse päeval õnnistab Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) peapiiskop Andres Põder sisse Tallinna Metsakalmistul nimeta hauas puhkavate Tiefi valitsuse liikmete ja kõrgemate ametnike kenotaafi.

RIIGIKOGU ON kuulutanud 22. septembri vastupanuvõitluse päevaks, sest siis algas 1944. aastal uus, pool sajandit kestnud vastupanu naaberriigi jõhkrale vägivallale. Mittetulundusühing Konstantin Pätsi Muuseum ja EELK on alates 2006. aastast korraldanud sel kuupäeval piiskoplikus Toomkirikus, Tallinna Pühavaimu, Tartu Jaani, Narva Aleksandri ja Pärnu Eliisabeti kirikus endiste riigivanemate ja riigipeade mälestuseks jumalateenistuse.

Tänavu peetakse see Viljandi Jaani kirikus, kus peapiiskop süütab üksteise järel kuusteist nimelist küünalt. Just nõnda palju on meil manala teedel riigi kõrgeimaid ametikandjaid.

27. märtsil 2013 püstitame oma vabaduse uue rekordi: siis möödub 1991. aasta 20. augustist 7890 päeva ning teine Eesti aeg saab pikemaks esimesest! Küsigem: kas peaksime seda päeva kuidagi eriliselt pühitsema?