Kivid peavad minevikku meeles

Ausamba «Sakalamaa kaitsjatele 1217—1223» autorid on skulptor Renaldo Veeber ja arhitekt Ülo Stöör. Foto: Elmo Riig / Sakala

1969. aasta 21. septembril avati Lõhaveres mälestusmärk «Sakalamaa kaitsjatele 1217—1223». Sellele oli eelnenud kolm aastat tihedat tööd.

Olin siis esimest aastat Viljandis. Madisepäeva lahingut tuletas meelde ajalookandidaat Jüri Seliranna kirjatöö «Uurimised Madi kalmel», mis ilmus 1966. aasta 9. augusti ajalehes «Tee Kommunismile».

Artikkel andis ülevaate Madi kalme arheoloogilistest kaevamistest. Ühtlasi räägiti selles Juhan Luigast, kes oli otsinud Rattamaa ja Madi talu lähedalt Lembitu hauda ja Madisepäeva lahingus langenud võitlejate kalmeid.

Ühes lehes kirjutati, et järgmisel aastal on Madisepäeva lahingu 750. aastapäev, aga selle tähistamisele pole paraku mõeldud. Mõistsin, et on võimalus tegutseda: teha Madisepäeva lahingu ausammas.

Hiljem sain teada, et lahingupaiga tähistamise mõte polnud tärganud üksnes minul, vaid ka ühel Tallinna haritlaste seltskonnal, kes tegi 21. septembril 1967 Rattamaa talu väljal esimese mälestuslõkke. Räägiti, et kohal olnud ka Jaan Kross. Kahjuks pole ma leidnud Viljandis kedagi, kes seda kinnitaks.

1968. aastal süüdati mälestuslõke juba Hardu Toometi algatusel ning tema korraldas neid ka hiljem. Ta oli kirjutanud 24. septembril 1966 kohalikus ajalehes Madisepäeva lahingu kohta loo «Mida vaadata pühapäevasel rahvamatkal».

Mälestustule tava kestis üle 40 aasta. Viljandi näidissovhoosi töötajad tegid lõkke, korraldati ratsavõistlusi ja kohal oli supikatel. Viljandist tulid õpilased ning käis buss. Sageli saabus külalisi ka mujalt. Aga kuidas on praegu?

Kohalike vahenditega

Ehitasin mõtteis õhulosse. Mõtlesin, kuidas valida monumendi asukoht ja missugune peaks olema kujude kompositsioon. Kui läksin rõõmsalt muuseumi ettepanekuga sõita vaatama Madisepäeva lahingu kohta, ütles ajaloolane Henn Moora mulle: «Et lahing peeti Rattamaa talu väljal, on üksnes oletuslik — ajaloolist tõendusmaterjali selle kohta ei ole. Kes paneb sinna monumendi, püstitab selle iseendale.» See oli asjalik vastus: lahinguvälja otsiti tollal mitmest kohast.

Kas pole kummaline: 1217. aasta madisepäeval peeti XIII sajandi alguse Euroopa suuremaid lahinguid, aga keegi ei tea, kus see toimus? Nüüd, nende ridade kirjutamise ajal ollakse ühel meelel, et küllap ikka Rattamaa ja Madi talu väljadel.

Oleksin võinud käega lüüa ja endale öelda, et kui juba ajaloolased kõhklevad ausamba vajalikkuses, pole mõtet aega viita. Monumendi mõttest ma siiski ei loobunud: kui lahingupaik pole teada, siis Lõhavere Lembitu linnamägi on ometi ajalooline koht.

Tegin Renaldo Veberile 1967. aasta kevadel ettepaneku kavandada ausammas Lõhaverre. Rääkisin sellest plaanist kultuuriministeeriumis. Seal anti head nõu: eelarve peab olema alla 15 000 rubla, siis saab selle kinnitada Eesti NSV kultuuriministeerium.

Ideega oli nõus Paala kolhoosi esimees Hans Uus, kelle majandusliku hoole all kogu ettevõtmine kulges. Tema maksis meestele palga ning teised majandid kandsid temale raha üle. Monumendi eelarveline maksumus oli veidi üle 14 000 rubla. Nii tehti ausammas kohaliku rahaga, seitse majandit maksid 2000 rubla.

Esimesele kavandile saime kultuuriministeeriumist kooskõlastuse, ent otsus kõlas nõnda: kui kivi leiate, siis võite teha. Aga kust leida viie-kuue meetri pikkust kivi? Kas ei heietanud mõni lootust, et mässaku me pealegi — niikuinii ei tule midagi välja?

Siis näitas Ülo Soolo meile oma elukoha lähedal Taevere küla maadel suurest teest põhja pool metsasel karjamaal üht suurt kivi. Rahn oli võsas, välja paistis ainult selle sammaldunud turi. Alles pärast seda, kui buldooser oli hiiglase lahti kaevanud, nägime, milline mürakas see on! Ristlõige võis olla 6,2 x 3,8 meetrit. Rääkisime isekeskis, et kivi paikneb ju muistsel Lembitu heinamaal.

Aga kes pidi selle pooleks ajama? Tallinnast kutsuti kohale elupõline kiviraidur Aleksander Düüna. Viljandi teedevalitsuse kompressoriga puuris ta piki kivi tihedalt väikseid auke, pani kõigisse kaks väikest teraskiilu ja keskele torni. Neid torne tuli üksteise järel suure sepahaamriga allapoole lüüa.

Vemmeldamine käis tundide viisi vist kolm päeva, pinge kiilude all kasvas ning viimaks oli rahn pooleks. Düüna nimetas seda ilusa lõimega kiviks, mida annab poleerida. See oli tõesti ilus, kristallid sätendasid päikese käes.

Kivi vedamine 30. augustil 1967 oli üldrahvalik sündmus. Saime kolm traktorit. Rahnu mõlemad pooled kaevati buldooseriga lahti, misjärel tõmmati ja lükati, kuni saadi üks pool terasest plaadile. Kaks linttraktorit vedas ja üks lükkas takka. Koormus oli nii suur, et plaadile kulusid augud sisse.

Teine pool jäi oma aega ootama­, sellest said kirjadega kivid ja muu tarvilik. Rahvas oli kogunenud tee äärde vaatama. Kõigepealt tulime Taevere kandist mööda külavaheteed Lõhavere poole, siis ületasime suure tee ja vedasime kivi Lõhavere mõisast (haiglast) kirde poole Allika talu väljale.

Tallinnast oli tulnud kiviraiuja Madis Keller, tema juhatas nüüd koos Renaldo Veberiga töid. Kivile pandi palgid alla ja ümber ehitati palkidest jalastele puust kuur. Selle sai traktoriga kohalt ära tõmmata, kivi raiumiseks pöörata ja kuuri siis jälle tagasi vedada.

Keller kutsus appi oma sõbra, kolhoos laenas kompressori ja töö algas. Kivi otsad võeti maha ning hakati seda vormima ja kristalli välja raiuma. Külmade tulles läksid mehed tagasi Tallinna. Kevadel töö jätkus. Kristalli väljaraiumine ja külgede lihvimine lõpetati suvel 1968.

See oli tohutu töö! Kivi oli ju ümmargune nagu leivapäts. Sageli kadus meestel usk. Nad kasutasid küll kompressorit ja suruõhuriistu, kuid osa tuli raiuda ja lihvida käsitsi.

Ühel heal päeval sai kristall valmis. Astusime kuuri — Renaldo, Madis ja tema sõber ning mina. Tuul tõmbas ukse kinni, kuuris oli hämar. Jäime aukartusest vait: kristalli lihvitud küljed kumasid valgust, võimas kivi oleks nagu hinganud.

Läksime välja ja olime tükk aega sõnatud. Alles mõne aja pärast vabanesime lummusest ning möirgasime rõõmust: «Poisid, ära tegime!»

Kroonika tekstid

Olin lugenud «Henriku Liivimaa kroonikat» ja otsustasin, et tekst peab tulema sellest — nii ladina kui eesti keeles. 1969. aasta suvel algas lihvitud kividesse tähtede lõikamine. Tallinnast Nõmmelt kutsuti neid raiuma minu klassiõe isa Evald Pärn.

Ta ütles, et teab mind ning oli käinud monumendi tekstidega oma naabri, minu ladina keele õpetaja Andres Kimmeli jutul. Nimelt oli vaja sõnu poolitada, aga ladina keele poolitamise reeglid on eesti keele omadest erinevad.

Kimmel nägi meiesuguste poistega lõputut vaeva. Ja nüüd mina, tema õpilane, kellele ta kunagi ütles, et õppigu ma hoolega ladina keelt, olin teinud ladinakeelse tekstiga monumendi. Õpetaja võis rõõmus olla: selliseid ausambaid on Euroopas vähe.

Suvel 1969 olid valmis raiutud kõik kivid. Mul õnnestus kokku leppida Viljandi kolhooside ehituskontori juhataja Edgar Lippuriga, kes andis materjalid ja tehnika, ning kolhoosi töömehed tegid vundamendi. Suureks abiks oli ka Suure-Jaani metsamajandi direktor Ülo Erik.

Kätte jõudis otsustav päev. Vundament oli valmis ja kivid tuli panna paika. Palvetasin ja vaatasin taevasse. Pilved olid kõrged ja kotkas tiirles laotuses veel kõrgemal — see oli hea märk. Meelde tulid Mart Pordi sõnad: «Arhitektuur on kivinenud muusika.»

Kõige lõpuks jäi veel paigaldada kaks tekstiga kivi. Meie parim kiviraidur Madis Keller kinnitas trossid ja puuris ankrutele auke. Töömehed tegid segu ja monolitiseerisid teravikud.

Kui viimane sai paigale, oli meie ees kivide rivi.

«Need on muistsed vanemad,» ütles üks mees. Seisime selle rivi ees ja võtsime mütsid peast, nii võimas ja ilus oli vaatepilt.

Siis vedasid kaks traktorit kohale kristalli, mis oli pakitud paksude laudade vahele. Elektrivõrkude autokolonnist Oksalt sain Viljandimaa ainukese võimsa autokraana.

Kraana tagarattad kerkisid, aga kivi püsis paigal. Juht tuli maha, käis ümber kraana ning nihutas masinat. Kivi nõksatas, panime sellele palke alla. Jõnks! Uued palgid alla, kuni ühel hetkel oli kristall püsti.

Kogunesime ümber kivi ja asetasime sellele käed. Tundsime iga ihurakuga, kuidas kristallile eluvaim sisse tuleb. Nüüd tunnistasid kohalikud mehed: nad polnud uskunud, et see töö valmis saab. Kristalli kõrgus on neli meetrit kümme sentimeetrit.

Palusin traktorimehel tuua kuuri juurest selle kivi mahalõigatud otsa, sulgemaks tee, et autodega juurde ei sõidetaks. Kivi alla matsime vedamisel puruks läinud trossi. Tekstid ja mõõgad, mis pidid algse plaani järgi minema teeviitadele, otsustasime kinnitada hoopis väravakivile.

Renaldo tegi järgmisel aastal uued viidad. Need, teravikele kinnitatud metallkilbid seisavad kahel teeotsal tänase päevani.

Mööda on läinud üle 40 aasta. Kuusetaimed, mis kunagi olid rohust madalamad, on nüüd suured puud, aga kivid seisavad ikka tihedas rivis, kandes sõnumit minevikust.