/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2012/09/18/1327460t1h4b25.jpg)
Mittetulundusühing Eesti Muusika Eksport (EME) loodi üheksa aastat tagasi Eesti autorite ühingu (EAÜ) initsiatiivil ja rahalisel toel. Esimestel aastatel tuli organisatsioon välja suurima eesti muusikat ja artiste koondava portaaliga www.estmusic.com. Sellegi mõtte, nagu nende praeguse suure projekti, Netiraadio idee algatas EAÜ juhatuse esimees Mikk Targo.
EME juht Juko-Mart Kõlar nendib, et just viimasel kahel aastal on muusikavaldkonnas aset leidnud eriti suur areng. Nüüd on loodud muusikavaldkonna katusorganisatsioon Eesti muusika arenduskeskus (EMAK), mille peamisi tegevussuundi on edendada muusikaettevõtlust ja -eksporti.
Kõlar kinnitab, et EME, Eesti muusika- ja teatriakadeemia ning «Tallinn Music Week» on kandnud selle arengus algusest peale juhtrolli. Mõni tegevussuund, nagu muusikaettevõtjate koolitus, välismessidel osalemine, kontaktürituste korraldamine ja «Tallinn Music Week» on juba hästi käima läinud. Ülejärgmisel aastal algab uus Euroopa Liidu struktuurivahendite rahastusperiood ja siis loodab EMAK juba märksa jõulisemalt pildile tulla.
Juko-Mart Kõlar, olgem ausad: ega eesti muusikuid keegi vist välismaal eriti oota.
Tuletan siinkohal meelde Steve Jobsi. Tema ütles, et inimesed ei tea isegi, mida tahavad, sellepärast tuleb see neile välja pakkuda. Muusikamänedžeride, agentide ja turundajate ülesanne ongi see ootus luua.
Kõiki artiste ja igasugust muusikat loomulikult ei oodata — tahetakse neid, kes teevad midagi uut ja värsket või pakuvad tuntud headuses, kvaliteetset asja. Jätan praegu kõrvale Pärdi ning teised maailma absoluutsesse tippu kuuluvad eesti klassikalise muusika loojad ja esitajad, et tuua näide alternatiivmuusika valdkonnast: vaadake YouTube’ist ning guugeldage selliseid eesti DJ-sid ja produtsente nagu Mord Fustang ja Syn Cole. Need noored vihased tegijad löövad praegu laineid nii internetiavarustes kui live-muusika üritustel.
Kas saame rääkida ka umbkaudsetest rahanumbritest, mis meie muusika ekspordi ümber keerlevad?
Ootan huviga 2013. aastat, siis annab tänavuste andmete analüüs tänu vahepeal täpsustatud meetoditele juba hulga adekvaatsema pildi kui viimati avaldatud uurimus, mis võttis kokku 2007. aasta seisu.
Üks on selge: numbrid tulevad kindlasti suuremad kui kunagi varem. Muusikaeksport moodustub toodetest, teenustest ja intellektuaalse omandi tuludest. Kui meil varem muusikateenuste eksporti õieti polnudki, siis nüüd tean muusikaettevõtet, mille tänavune prognoositav eksporditulu on umbes 300 000 eurot.
See on kõva sõna. Mõistagi jääb endiselt õhku definitsioonide küsimus. Külastasin hiljuti Tehnopolis ühte perspektiivikat IT-valdkonna idufirmat Gateme.com, mis pakub ööklubidele külastajate nimekirjade haldamise lahendust ja plaanib jõuliselt välisturule laieneda. Ütle sa nüüd, kas see on muusikavaldkonna toote eksport või mitte.
Kindlasti olete kokku puutunud seisukohaga, et muusikud majandagu end parem ise turumajanduse reeglite järgi.
See oleks vankri teise kraavi lükkamine: kui lähtutaks üksnes turumajanduse loogikast, kannataks muusikaline mitmekesisus. Kultuuris on asju, mis on ülimalt väärtuslikud, kuid ei allu turumajanduse loogikale.
Kui allutame kogu maailma järk-järgult majanduslikule paradigmale, kus valitsevad pragmaatiline kalkulatsioon ja otsustamise näiline paratamatus, pole maailm enam elamiseks imeline koht. Meil tuleb lähtuda elu põhiväärtustest. Kultuuriline mitmekesisus on kindlasti suurem väärtus kui kuiv majanduslik pragmatism.
Kokkuvõttes on muidugi hea, kui muusikud orienteeruvad reaalses turusituatsioonis, aga alati peab jääma Kultuurkapitali-taoline organisatsioon, toetamaks väärtuslikku muusikat, mis ei ole kunagi olnud ega muutu ka tulevikus kasumlikuks, kuid on väärtus iseeneses, sest kinnistab meie rahvuslikku identiteeti.
Kuidas saame konkureerida mõne aastakümneid tegutsenud Londoni agentuuriga?
Lääne-Euroopa plussid on ühtlasi nende miinused: nad on harjunud teatud tüüpi asjaajamisega, muusikaturg on välja kujunenud ja sageli valitsevad seal stamplahendused. Üks meie edu võti võibki peituda uudses asjaajamiskultuuris ja võimes kiiresti kohaneda — meil ei ole selles mõttes ajaloolist taaka.
Teiseks on siinne piirkond kultuuriliselt ja muusikaliselt väga huvitav. Lääs on küllastunud sellest, mida seal on juba aastakümneid tehtud. Me peaksime hoiduma sealseid artiste ja muusikat järele aimamast ning pakkuma midagi niisugust, mis seostub meie endaga: see võib olla palju atraktiivsem kui etableerunud läänelik pop.
Professionaalse asjaajamise mõttes oleme ehk paar peatust tagapool, aga ütleksin, et meie hoog on suurem. Pikemas plaanis on klaas niisiis pigem pooltäis kui pooltühi.
Kui kerge on näiteks tugeva Viljandi taustaga folkansamblitel Eestist välja murda?
Viljandi folkbändide trumbid ongi nende enda lugu ja unikaalne muusikaline keel, millesarnast maailmas napib. Mõistagi on hea käia välisfestivalidel ja orienteeruda muusikatööstuses laiemalt, aga kõik ei peagi olema üles ehitatud kasumile ja ekspordile.
Folgi kontekstis võib väljamurdmine vabalt tähendada paari äärmiselt põnevat ülesastumist mõnel välisfestivalil, aga sama palju tuleks hinnata nende tegevust kodumaal: see on meie kultuuripärandi osa, mis väärib ka siin edasiarendamist ja tutvustamist.