Jaapanis on mõnus

Pastacas avastas Tokyo suures Tower Recordsi plaadipoes oma riiuli. Foto: Erakogu

Mul ei ole olnud seni palju vahet, millises paigas esineda. Pigem on vahe olnud selles, mis üritus on ja kes seda kuulavad. Muusika, mida teen, on ikkagi nii-öelda alternatiivne — tavalist raadio pleilistide poppi ja rokki kuulav inimene ei pruugi sellisest jukerdamisest aru saada. Kui leidub neid, kes on enam-vähem valmis tulema seda kuulama, ei näe ma mingit vahet, kas esinen Poolas, Jaapanis või Tartus.

Jaapanis olen käinud kolm korda ja lähen novembri lõpul jälle. Seal on väga mõnus! Arvan, et sellise muusika turg on siiski väike. Ära elatan end suuresti muude töödega. On tavaline, et vahel tuleb sellistel esinemiskordadel osa kulusid endal maksta, kuigi mõnikord on majanduslikult ka väga hästi läinud.

Ma ei arva, et eestlastel oleks teiste ees mingit eelist. Igal rahval on palju häid artiste ja väga head muusikat. Kui mõelda, siis Islandil on neid protsentuaalselt ehk tõesti rohkem, aga tõtt-öelda on ka Eestis hea seis.

Keelest või kultuuritaustast tulenevaid eelistusi ei oska ma esile tõsta.

Siinne külm sombune ja pime ilm annab võib-olla loomingule mõnevõrra pessimistliku alanoodi, aga kas see on eelis — mine võta kinni.