Kimbutavate vihmahoogude kiuste kujunes laupäeval peetud laat «Võhma juurikas» väga edukaks. Kohal oli nimekaid müüjaid ning palju ostjaid, näha võis tikutulega otsitud haruldusi.
«Võhma juurikas» tegi Türi laada selja prügiseks
19. september 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aiandusgurmaanide kokkutulekul kaubeldi ainult aiasaaduste ja käsitööga, pearõhk oli sibullilledel ning juurikatega paljundatavatel dekoratiivtaimedel.
Eesti nimekaimad aiandustegelased
«See on iselaadi kuvandiga üritus, kuhu kogunevad lillekollektsionääride koorekiht ja Eesti juhtivaednikud,» ütles laadal püsililli müüv Nõrga talu perenaine Krista Kukk. Nõrga talu peremees Toomas, kes oli samal päeval käinud istikuid müümas Türi sügislaadal, märkis, et seal oli aiakraami müüjaid ja ostjaid märksa kasinamalt kui Võhmas.
«Tänavu tõsteti Türi laat Võhma omaga ühele päevale ning tundub, et sellega lõikasid Järvamaa korraldajad endale kõvasti näppu. Paljud tuntud tegijad eelistasid tulla oma kaubaga Võhmasse. Siia kogunes rohenäppude eliit ehk raske diagnoosiga aiahullud,» tõdes Krista Kukk naljatamisi.
Teiste «hullude» hulgas olid hobiaednik, tuntud iirisekasvataja ning raamatute autor Elle Ahse, Kaie Ein Järvselja puukoolist, püsilillekasvataja Arnold Hannust Haide puukoolist, püsilillekollektsionäär Sulev Savisaar Elva lähistelt, iirisearetaja Epp Lepik ning aednik ja aiandusraamatute autor Aarne Kähr Elvast.
Püsililli müüs ka Tartu ülikooli botaanikaaed. Rahvusvahelist mekki lisas Läti nimekas päevaliiliate ja tavaliste liiliate aretaja Guntis Grants.
Kuigi haruldusi oli laadal palju, võis seal leida ka vanu häid talulilli, tulpe, iiriseid, pojenge ja teisi. Nõrga talu perenaine Krista Kukk ütles, et tema müügihitt oli madal aedmonardasort ning populaarsed olid ka erksavärvilised helmikpöörised ja täidisõieline priimula.
«Minul läksid hästi kaubaks vähe tuntud kallad ja külmakindlad võhalised, samuti võsaülase variandid,» rääkis Sulev Savisaar.
Hiline must sõstar püsib tänaseni põõsas
Meloneid, arbuuse ning viinamarju ja viinamarjaistikuid müüs Vändra lähistelt Saare-Tõrvaaugu aiandist kohale sõitnud Harri Poom. Noa välkudes lõikus ta arbuusidelt ja melonitelt viile ning teiste seas võisin minagi veenduda, et need on äärmiselt maitsvad.
Melonid, arbuusid ja viinamarjad pärinesid Poomi kasvuhoonetest, avamaalt ta tänavuse külma ja märjaga saaki ei saanud.
Mustasõstraistikuid pakkus aiandusagronoom Väino Eskla, kes on 1984. aastast teinud Harjumaal Kuusalus koduaias musta sõstra sortide katsetusi. Laadal oli tal väljas 14 sorti, mille sügavkülmast võetud marju sai mekkida iga soovija.
Kõige hilisema sordi, Slovakkiast pärineva «Otelo» marjad valmivad augusti algul või keskel ning püsivad põõsa küljes septembri keskpaigani. Varajasim, «Sejanets golubki» valmis tänavu juba juuni lõpul.
Palju sorte on Eskla saanud Venemaalt ning loodab tulevikus idapiiri tagant lisaks tuua üha uusi. Agronoom arvas, et «Võhma juurika» laadal on suur tulevikupotentsiaal, selle kuulsus on iga aastaga kasvanud. «Taimevalik on siin väga hea ja kvaliteet palju parem kui suurtes kaubakeskustes,» kiitis ta.
Nišiüritus, kus valitakse Võhma Juurikas
«Sellel üritusel kohtab palju rõõmsaid säravaid aednikuhingega inimesi,» kõneles Vastemõisa lähistel asuva Marana kollektsioonaia peremees Mati Rang. Tema müüs püsililli, sealhulgas väga haruldasi. Tavaliselt need laatadel ja turgudel kaubaks ei lähe, aga Võhmas märkas Rang üllatusega, et ennekõike tahetigi just vähe tuntud, haruldast kraami.
Paljud huvilised olid tulnud spetsiaalselt kohale Tallinnast või Võrust, et saada sellelt laadalt midagi ammu ihaldatut. Rangi sõnutsi olid nad nurisemata valmis maksma isegi kõrget hinda.
Harri Poom tuletas meelde, et kevadine Türi laat alustas ka väikselt, aga aja jooksul on sellest saanud omaette nähtus. «Äkki on Võhma sügislaat kunagi sama kuulus?» arutles ta.
«Võhma juurika» peakorraldaja, kohaliku aiandusseltsi Kanarbik juhatuse liige Riho Teras ütles, et nad ei kavatse üritust väga suureks paisutada.
«Näiteks riidekaupa pole meil plaanis müügile lubada,» kinnitas ta. «Soovime jääda pigem aianduse nišilaadaks, kus müüakse muu hulgas taimeharuldusi, mida mujalt ei saa. Praegu hoiavad tuntud aednikud, kollektsionäärid ja väikeaiandid huvitavat kaupa just Võhma ürituse jaoks.»
Teras nentis, et eelkõige on laat mõeldud kohalikele elanikele. «Nemad on oma taimede, aia ning metsasaadustega eriti oodatud,» selgitas ta.
Päeva algul väljakuulutatud Võhma Juurika aunimetuse pälvis tänavu Milvi Pärn, kes hoiab suurepärases korras linna sissesõidutee haljastuse ning teeb rohkem, kui ametikohustused nõuavad.
Mati Rang mõtles algul tulla Võhmasse lihtsalt uudistama ja mõnulema, aga peakorraldaja palus tal ikka müügikraami ka kaasa võtta. Laada lõpul avastas Rang, et polnud jõudnud ise ühtki taime osta.
Kiiresti seadis ta sammud viimase müüja juurde ning lahkus haruldaste iiristega, nägu laia naeru täis. «Olen väsinud, aga õnnelik. Isegi vihm ei suutnud selle päeva toredust kahandada,» rõõmustas mees, kes sai lätlaselt Guntis Grantsilt tagatipuks kingiks mitu kastitäit liiliasibulaid.
ARVAMUS
MATI RANG,
püssilillede kollektsionäär
Võhma sügislaadal olid targad ostjad, kes teadsid, mida tahavad. Nad pärisid koguni taimede ladinakeelseid nimetusi — tavalistel laatadel või Viljandi turul juhtub seda harva.
«Võhma juurikas» on iga aastaga kasvanud. Usun, et see laat ja muud Kanarbiku seltsi tegemised on toonud linna aiandusinimeste silmis Eesti kaardile.