Kago teab, et loomingulisus on võimalusena kõigile iga päev valla

Viljandist pärit Lauri Sommeri mitmekülgses loomingus on üleloomulikkuse tajutav kohalolek midagi täiesti iseenesestmõistetavat. Foto: Sille Annuk / Postimees

Homme esitleb Kago ehk Lauri Sommer Viljandis Kondase keskuses oma värsket albumit «Ibipaio». Helikandja ilmus plaadifirma Õunaviks egiidi all. Õigupoolest asutas Villem Valme selle omal ajal just selleks, et anda välja sõber Lauri muusikat.

«Ibipaio» on Kago kõige koostöörohkem album. Kõlapildi rikastamiseks toob autor loos «Ehitage uus maa» Võrumaa helimaastikele Barcelonas elava argentiina muusiku Fernando Moresi ja palas «Vesi voolab» teeb kaasa soome jouhikkoäss Pekko Käppi, kuna vokaaliga on selles esindatud Iduvigik.

Ühtlasi on lugudes kuulda kass Iivulat ja Kitse küla kandi Mõhkjõge. Nelja aasta jooksul kogunenud materjalist aitasid albumi koostada peale Õunaviksi põhikoosseisu Ühendkuningriigi plaadifirma FatCat Records eestvedaja Dave Howell ja eesti muusik Juhan Vihterpal.

Plaadi siinsel esitluskontserdil astub üles ka Arles Kangus. Kontsert algab õhtul kell kuus ja sissepääs on kõigile prii.

Lauri Sommer, su neljas album ilmus pärast nelja-aastast vaheaega. Kuidas vahepeal läinud on?

Ikka mäest yles ja alla, nagu see siin Lõuna-Eestis ysna näitlikult käib. Muusikas on olnud põnev teha Ytsiotsõt, leiutada vanadele meloodiatele uusi lisahääli. Kirjanduses sai valmis kodukandiraamat.

Perre syndis meil aasta algul tytar, sellest räägib plaadi lõpupala «Liidiga yleval».  

Kes või mis on ibipaio?

See on hellitusnimi, millega võib kutsuda looma või inimest.

Minu meelest on see su parim plaat. Kui kaua sa seda tegid?

Yldiselt ta lihtsalt tilkus ja kogunes. Päris tegemine tuli lõpuks, kui oli selge, et mõni väljavalitud lugu oleks vaja uuesti läbi elada ja lindistada.

Ma polnud elu sees kuulnud vanu lastelaule nii maagilises interpretatsioonis. Mismoodi sa nendeni jõudsid?

Ikka rahvaluules uidates. On yks liik laule (onnimanni laulud, loetused, mõni ringmäng), mille tekst koosneb väljamõeldud või moonutatud sõnadest. Seal võib olla nii lastenali kui maagiline element, sõltub olukorrast ja helitaustast, kumb pool käivitub.

Mulle jätsid eriti sügava mulje ava- ja lõpupala. Kuidas saavutasid neis niisuguse suurepärase unenäolise kõlapildi? Mängis seal üldse klaver?

Klaver ikka. Meil on Toomemäel yks selline kumeda saundiga pill. Tuhm vaharulli ja toruga grammofoni või valjuhääldi kõla on mulle alati meeldinud.

Muidugi on iga pala isiklik, aga kas nende seas leidub ka mõni selline, mille tagamaid peaks eraldi valgustama?

No yhe loo ma nägin unes. Seal lauldi seda kyll vene keeles, hulk mehi vist tammus sõnnikus mingis suures hoones. See laul aitas millestki raskest välja. Tykiks ajaks jäigi ta diktoka peale ainult niisuguse ööjupina — sõnu polnud.

Siis leidsin, et yks natuke kappava viisiga tekst «Lätsi läbi Võmmorski», mida seto meestelaulu raudvara Vahelaane Paali oli juba neljakümnendatel aastatel poisina kuulnud, on sisult priima, aga vääriks viisi poolest enamat.

Mulle meeldivad rahvalaulude koha- ja isikunimed ning muidugi ka see reaalsus, mida tekst kujutab (laulutyyp «Imed»). Ja kuna meil oli mõne aja eest valminud uus vinnaga kaevupealis, väntasin seda natuke taustaks, MP3-mängija klappidega peas, et rytmi hoida. Niiske ilmaga vinn just nii kriiksubki, aga kaev võiks olla sygavam: saaks pange kauem yles vändata.

Mõni aeg pärast loo tegemist ilmus «Postimehes» artikkel, milles räägiti, et Võmmorski ja Matsuri piirikordonis on ärev olukord. Keegi tahtis sealt läbi marssida, aga tema mitukymmend kometit Eesti riigile ei meeldinud.

Kellel või millel hoiad oma muusika fookust?

Sydamel.

Kolm aastat tagasi andsid endast võimsalt märku kui prosaistist. Sinu viljakus on õige tähelepanuväärne. Ilmselt on su luule, proosa, muusika, tõlked ja joonistused ühe terviku osad. Või jagad eri kunstiliikide vahel erinevat sõnumit?

Põhi on ikka sama, aga täiendada tuleb end ka nendes asjades, mis tunduvad paremini käpas olevat, sest kerkivad aina uued proovikivid. Mõne asja äraõppimiseks tundub elu siiski liiga lyhike. Näiteks joonistamise.

Plaadikaanel oleva lind­inimese tegi mu kavandi järgi kallis kadunuke Mihkel Ehala. Selle maali originaal on mulle nagu isiklik ikoon.

Oled öelnud, et looming on sisemuse puhastamine ja selgitamine.

Mida aasta edasi, seda vähem tundub definitsioonidel mõtet olevat. Võiks jääda ainult kogemus. Loomingulisus ei piirdu mingi peene kunstivallaga, vaid on võimalusena kõigile iga päev valla.

Oled nüüd lõplikult kolinud Võrumaale oma vanavanemate Räestu tallu. Mis sind maaelu juures eriti paelub? Kas keskkonnaga kooskõlas olemine?

See ilmaveerel olemise tunne.    

Kus ja millal tunned end kõige paremini?

Kui on õhtu, päike on juba metsa taga ning loojangu kuma paistab veel talu tagant kõrgete puude latvadelt. Päeva hääled on vaikinud ja kõigi inimestega on suhted hetkeks korras.

Kas oled mõelnud teha ka mõnele oma järgmisele teosele nii-öelda spetsiaalset sound­track’i, et muusika aitaks võimendada teksti ja vastupidi?

Hea mõte. Tuleb meelde, et kunagi lugesin oma muusikale enda lulkasid — neid on kahel kogumik-CD-l. Kodune yksteisele ettelugemine on mind kah alati köitnud.

Olen teinud Youtube’is Juhan Jaigi ja Hannes Hundi proosast ning Uku Masingu luulest kerge helinduse ja väga amatöörlikult monteeritud visuaalidega kuuldepilte, aga see on esialgu ainult teeots. Oma õiget liitvormi pean veel otsima. Oleks ainult aega, kaastöölisi ja jaksu.

Aitäh ja ilusat sügist.

Sulle paremat.

ALBUM

Kago «Ibipaio»

• 19 lugu

• Õunaviks

KOMMENTAAR

VILLEM VALME, Õunaviksi eestvedaja

Oleme nüüd Lauriga koos toimetanud oma 25 aastat: teinud kahte-kolme bändi, aidanud tal esimesi luulekogusid kokku panna. Just Kago esimesed lood olid põhjus, miks kümme aastat tagasi sündis mõte teha plaadifirma Õunaviks: et välja anda sõbra muusikat.

Nende aastate jooksul oleme pannud kokku mitme teise artisti albumeid ja kaks trubaduuride kogumikku. Nüüd jõudis järg neljanda Kago plaadi väljaandmiseni (kui jätta välja netialbum «Momentalnõi holodilnik» ja boonus-EP-d).

Pole ime, et oleme pärast seda kõike juba nagu vana abielupaar. Tunneme üksteise tugevaid ja nõrgemaid külgi kirurgi täpsusega. Ühisosa muutub nii loomulikuks, et erimeelsused võimenduvad. Aimame teise poole emotsiooni poolelt sõnalt, õieti isegi enne seda, oma sõna teele pannes.

Lustlikust ühehoovipoiste lapsepõlvesõprusest kujuneb aasta-aastalt üha professionaalsem koostöö ja tundub, et hoolimata vanapaari pentsikustest, on «Ibipaio» selle kõige küpsem vili.

Nii et näeme meie neljapäevasel väiksel juubelil, Lauri!