Lehkav vaktsiinipala peibutab metsloomi

Vaktsineeritakse kährikuid ja rebaseid ning just nende maitse-eelistusi arvestades on vaktsiinipakid loodud. Foto: Margus Ansu / Postimees

Eile Ida-Virumaal alanud metsloomade marutaudivastane vaktsineerimine jõuab Viljandimaale umbes nädala pärast.

Kui aastaid puistati vaktsiinipalu lennukitelt kogu riigis, siis eelmisest aastast käib töö riigi ääre lähedal. Veterinaar- ja toiduameti marutaudi projektijuht Enel Niin ütles, et Läti piirist ulatub vaktsiiniala 20—40 kilomeetri ja Vene piirist 30—50 kilomeetri kaugusele.

Nagu ta tõdes, sõltub vaktsiinipakkide puistamine lennuilmast. Kui kõik läheb plaanipäraselt, kestab töö kuu lõpuni. Viljandimaal vältab see päeva või paar.

Niine andmeil hõlmab vaktsiiniga kaetav ala 9325 ruutkilomeetrit ja iga ruutkilomeetri peale on arvestatud 20 söödapala, kokku seega 186 500 pala. Vaktsiinisööta külvatakse väikelennukitelt. Seda ei tehta linnade, asulate, teede ja veekogude kohal.

Kährikud ja rebased

Veterinaar- ja toiduamet peab vaktsineeritavate loomadena silmas eeskätt rebaseid ja kährikuid, kelle maitse-eelistusi arvestades vaktsiinisööt on loodud. Võimalus, et väike laps pala leides seda haukab, on peaaegu olematu, sest Enel Niine sõnul levitab sööt vastikut rääsunud kala haisu. Vedelas olekus vaktsiin on peidetud kapslina kalapastast massi sisse.

Kui siiski peaks juhtuma, et see vaktsiin satub inimese suhu, värskele haavale või silma, tuleb ameti kinnitusel piirkond loputada rohke veega ja naha puhul ka seebiga ning pöörduda perearsti poole.

Nagu projektijuht selgitas, ei ole loomade vaktsiiniga inimkatseid tehtud ja seega pole ka selle võimaliku mõju kohta andmeid; inimahvlastel pole miskit häda tuvastatud. Kui koduloom peaks vaktsiini ära sööma, mõjub see samamoodi marutaudi vastu nagu rebastel ja kährikutel — paraku luhtub iga sellise juhtumiga metslooma vaktsineerimine.

Nõnda soovitabki amet vaktsineerimise ajal koerad ja kassid mõni päev kodus hoida. Senised kogemused on Niine andmeil näidanud, et rebased ning kährikud söövad 80 protsenti paladest ära kolme-nelja päevaga.

Marutaudi metsloomade kaudu leviv haigustüvi tekkis pärast Teist maailmasõda, Eestisse jõudis metsamarutaud 1969. aastal. Kõige raskem oli olukord 2003. aastal, mil diagnoositi 813 marutaudijuhtu. Seejärel on haigus kiiresti vähenenud.

Veterinaar- ja toiduameti kinnitusel on vaktsineerimisprogramm läinud edukalt. Sisemaal kohati viimati marutaudihaiget looma 2008. aasta märtsis Harjumaal. Pärast seda on teada neli juhtumit, kus marutaudine loom liikus vähem kui viie kilomeetri kaugusel Venemaa piirist: kolm juhtumit 2009. aasta suvel ja üks 2011. aasta jaanuaris.

Selleks, et nakatunud metsloomad Venemaalt või Lätist seda surmaga lõppevat haigust Eestisse ei levitaks, jätkub vaktsineerimine ka edaspidi. Tavaliselt tehakse seda kevadel ja sügisel, kui metsloomade toidulaud on ahtake ning lisapalad köidavad nende meeli.

Projektijuht Enel Niin lisas, et metsloomade marutaudivastast vaktsineerimist tehakse ka Lätis, harvem Venemaal.

Seos kärntõvega

Väitega, et kährikute ja rebaste vaktsineerimine on suurendanud nende loomade arvu, mistõttu levib kärntõbi, Enel Niin päris nõus ei ole, hinnates seda kaudseks seoseks.

Ta tõdes, et kährikute ja rebaste loendust küll ei tehta, aga jahimeeste hinnangul ja küttimise statistikale tuginedes selgub, et rebaste arvukus on tugevasti vähenenud ning kährikute populatsiooni kasv seiskunud.

Niin märkis, et kärntõbi on parasiithaigus, mida põhjustavad süüdiklestad ning seda pole võimalik vaktsiiniga ennetada, vaid iga haigestunud looma tuleks eraldi ravida.

Ta lisas, et kärntõve suuremad puhangud esinevad 30—40 aasta tagant ning peremeesloomade arvukuse vähenemisega tõbi taas taandub.