Metsavend jõudis lõpuks perekonna hauaplatsile

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaitseliidu Sakala maleva mehed kandsid kirstu metsavend Hans Subi säilmetega perekonna hauaplatsile Suure-Jaani kalmistul. Rohelises jakis on Hans Subi vennapoeg Harri Subi, kelle eestvedamisel ümbermatmine teoks sai.
Kaitseliidu Sakala maleva mehed kandsid kirstu metsavend Hans Subi säilmetega perekonna hauaplatsile Suure-Jaani kalmistul. Rohelises jakis on Hans Subi vennapoeg Harri Subi, kelle eestvedamisel ümbermatmine teoks sai. Foto: Elmo Riig / Sakala

Neljapäeva õhtupoolikul sängitati Suure-Jaani kalmistu mulda metsavend Hans Subi, kes oli tapetud ning oma kodutalu sissesõidutee äärde nõmmikusse tähiseta kalmu maetud täpselt 67 aastat tagasi.

Hans Subi läks koos kaaslastega 13. septembril 1945 päästma Nõukogude hävituspataljoni ja miilitsate kätte vangi langenud kohalikke mehi. Puhkes tulevahetus ning Subi langes oma kodutalu lähistel Sinika raba peal. See koht asub praeguses Rääka külas. Hans Subi oli ainult 26-aastane.

Põndakult kalmistule

Nõukogude julgeolekuorganid tapetud metsavendade hauakohti ei avalikustanud.

Hans Subi sugulased said erandkorras tema surnukeha kätte ning matsid selle liivasele põndakule oma kodu lähistel.

Hans Subi vennapoeg Harri Subi algatas nelja ja poole aasta eest ümbermatmise, kuid takistuste tõttu lükkus see edasi.

Hans Subi säilmed ekshumeeris kaitseministeeriumi kaastöötaja Arnold Unt viimaks käesoleva aasta mais ning neljapäeval sängitati langenud metsavend Kaitseliidu Sakala maleva liikmete aupaukude saatel viimaks oma perekonna hauaplatsile.

«Ma ju elasin sealsamas ning teadsin, kuhu onu oli maetud — vanaema laskis mul seal ikka issameiet lugeda,» rääkis Harri Subi. «Haual ei olnud mitte mingit tähist, aga sealt läks mööda meie sissekäigutee. Enam ei ela seal keegi ning talugi pole alles. Hauda oli päris keeruline  üles leida, seal oli kõik muutunud.»

Harri Subi kinnitust mööda tahtsid sugulased langenud metsavenda ümber matta juba nõukogude ajal, kuid siis oli see mõeldamatu.

«Ma tänan Harri Subi selle eest, et ta muretses oma onu viimse puhkepaiga väärika tähistamise pärast,» ütles Viljandimaa muinsuskaitse ühenduse esimees Jaak Pihlak. «Üks Eesti ajaloole kadunud mees on taas meie teadvusse toodud ning ajalukku jäädvustatud.»

Lühike elutee

Hans Subi sündis 27. oktoobril 1919 Viljandimaal Taevere vallas Lahmusel. Ta teenis Eesti iseseisvuse esimese perioodi lõpul aega Eesti sõjaväes. Juunis 1940 algas Nõukogude okupatsioon, Eesti sõjavägi liideti Punaarmeega ja ta oli sunnitud ajateenistust jätkama võõrväes.

Subi viidi koos oma üksusega Venemaale ning osales lahingutes Saksa vägede vastu.

Väidetavalt Staraja Russa või Porhovi all langes ta sakslaste kätte vangi. Ta oli mõnda aega vangilaagris, kust pääses koju ja hoidus Saksa sõjaväkke minekust. Sügisel 1944, kui Nõukogude Liit Eesti uuesti okupeeris, ähvardas teda punaväkke mobiliseerimine ning ta otsustas metsa põgeneda.

Jaak Pihlak kinnitas, et sellised ümbermatmised on üsna haruldased, sest palju matmiskohti on teadmata. «Selliseid haudu võib olla veel sadu, seal võivad puhata nii metsavennad kui teised aastatel 1944 ja 1945 langenud, keda oli omajagu,» ütles Pihlak. «See on hea, et üks nendest sai endale nüüd väärika puhkepaiga.»

Metsavend Hans Subi ümbermatmistalitus sai teoks Viljandimaa muinsuskaitse ühenduse korraldusel ja kaitseministeeriumi toetusel.

«Hans on nüüd juba ammu surnud, minulgi on aastaid omajagu ning see asi tuli ära teha,» sõnas Harri Subi. «Nüüd on mul süda rahul. See oli mulle tõesti suur päev.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles