Essee: Sõja viimased roopad

Tõnis Möldre Foto: Erakogu

Olen sündinud Eesti Vabariigi murdeaastal 1939 ning seepärast juurteta, rännumees kuni Viljandimaale sattumiseni ja oma kodu ehitamiseni. Kirjutama kipun ehk oma kalli ema soovi täita püüdes. Kui olin lõpetanud Eesti põllumajanduse akadeemia ja tööle asusin, pani ta mulle südamele, et töölisi ja hädasolijaid aitaksin ja ülekohtu eest kaitseksin. Olen püüdnud seda ka kõikjal teha. Siin saan südamelt ära öelda oma arvamuse meie lähiajaloost, mida vähemalt ühele põlvkonnale on õpetatud valesti ja palju maha salatud.

Tartumaal Pilka mõisa lähedal põllul on mälestusrist. Selle all puhkavad soomepoistest võitlejad, kes 17. septembril 1944 Pilka väljadelt üle marssinud Punaarmeed tõkestama asusid. Ajuti tundub, et tollased sõja jäljed ei ole ikka veel päris tasandatud.

Kaks inimpõlve olid lugematud hauad laiemalt unustatud ja pärast Eesti vabanemistki ei ole kõiki Teise vabadussõja matmispaiku korralikult tähistatud. Osa on teadmata, neid veel aeg-ajalt leitakse. Aga kõige kurvemaks teeb nii Eestis kui Lääne-Euroopas vaidlus, kas punaste vastu võitlemine oli nende eestlaste eksimus ehk vale poole valik või koguni kuritegu. Nii on Pilka kalmudega sarnased hauad jäänud kahjuks ainult langenute elavate kamraadide südameasjaks. Kas meie, kaks kuni kolm põlvkonda nooremad eestlased, peame neid meeles pidama?

Ununema hakkavat sõda sundis hiljuti meenutama «Postimehes» ilmunud Eesti pearabi Shmuel Koti intervjuu, mille küsija Sigrid Kõiv pealkirjastas vaimuliku mõttega: «Maailma parandada on võimatu, parandada saab ennast.» Eestlast võib huvitada rabi mõte: «Mulle üldse ei meeldi, kui antisemitismile hakatakse seletusi otsima, sest seletamine ja põhjendamine tähendab nõustumist. Sellele ei saagi olla mingit seletust.»

Rabi filosoofia tundub meilgi paika pidavat. Läänes ei ole Eesti lähiajaloo dramaatikat mõistetud. Hoopis paremini mõistetakse seda Sofi Oksaneni «Puhastuse» pehmelt öeldes erakordse tegelase saatuse kaudu. See on pannud paljusid küsima, kas me siis olemegi sellised — valmis kallima ülelöömiseks õe eest ära Siberisse saatma?

Esimene maailmasõda tingis Euroopa aladel otseselt teise. Üks suuremate teadussaavutustega rahvaid, pedantsed sakslased olid Esimese maailmasõja vallandajad ja ka kaotajad. Suurriigid pitsitasid sakslased kui kilud karpi ja osa rahvast jäeti veel naaberriikide koosseisu. Eestlastel vedas: maalapikesel, mille targad esivanemad olid tuhandete aastate eest elamispaigaks valinud, said nad end Vabadussõjas Venemaast lahti rebida. Kuid õnn oli üürike.

Põlvkond, kes sündis kahe ilmasõja vahel, oli sunnitud sõnulseletamatuid ohvreid tooma, kaitstes kallist kodu. Siin peitubki põhjus, miks on seni luhtunud katsed selgitada lääne inimestele meie kurba saatust. Seni, kuni lääs ei vaevu uurima üleilmse proletariaadi diktatuuri olemust, mida Ida-Euroopa ülikoolides kõigil kursustel 50 aastat tuubiti, ei saada ka eestlaste mineviku muljutusest sotti.

Olen seda meelt, et oma saatust ei tasu selgitada Brüsselis, vaid lähiminevikku peavad kindlasti tundma meie endi noored. Kahjuks olen kohanud ka palju elatanud inimesi, kellel on metsavennad, Eesti leegionärid, politseipataljonid, piirikaitse rügemendid ja soomepoisid segi. Lühidalt, neid kõiki võib nimetada vabadusvõitlejateks.

On veel eesti sõdurid, kes 3. juulil 1941 mobiliseeriti Põhja-Eestis väevõimuga Punaarmeesse. Nende saatus on kurb ja kahetsusväärne seik sõjaajaloos, eriti nende teo pärast Porkunis. Seal tapeti väga suur arv taganevaid Saksa väeosade eestlastest võitlejaid. Eesti laskurkorpus meelitas nad kui oma rahvuskaaslased relvi maha viskama, lubades nad karistamata jätta, kuid siis piiras ümber ja hävitas halastamatult. See ei olnud enam sõda, need olid tapatalgud.

Kui hulk päevi varem olid automaadivalangutega tapetud Avinurme kiriku pinkidel lamavad raskelt haavatud sõdurid ja tulistajad on seni ametlikult teadmata, siis Porkunis toimunu tunnistajaid on veel elus. Seal tegi punakindral, Eesti kaitseväes reetmise eest kinni istunud Nikolai Trankmann tegusid, mida sulg tõrgub kirjeldamast. Eesti rahvas on kõik need kuriteod vaikides andestanud, kuid siiski leidub inimesi, kes ei jäta Porkuni mälestuskivide välja rahule.

Ei ole liigne seletada lühidalt üle, mis tingis metsavennaks või soomepoisiks mineku. Sellest peaks iga inimene ise taipama, miks veel tänapäevani tuleb külades ette vimma, mida oleks küll õigem nimetada usaldamatuseks.

Metsavennad olid mehed, kes läksid pärast 1941. aasta 14. juuni pisarate ööl alanud küüditamist metsa varjule. 1944. aasta lahingute järel olid sunnitud sedasama tegema Saksa väes olnud mehed, kes taganemise ajal otsustasid koju jääda, lootes Atlandi Hartas lubatud endisele iseseisvusele ja liitlaste abile kodumaa vabastamiseks. Punased okupandid hakkasid neid aga kohe sõna otseses mõttes jahtima.

1941. aasta juuli esimese nädala lõpul, kui Saksa armee oli Lõuna-Eestisse ja Pärnumaale jõudnud, said esimese laine metsavennad koju tagasi. Siis asusid nad rahvast kaitsma hävituspataljonide eest, kes olid moodustatud punaväe riismetest ja eestlastest kommunistidega kaasa jooksnutest. Metsavendade kõrvale moodustas Saksa okupatsioonivalitsus ka uue organisatsiooni Omakaitse, mida aetakse segi 1917. aastal loodud Kaitseliiduga.

Täpselt on teadmata, kui palju eestlasi tapsid Saksa ajal kättemaksuks eestlased ise ja kui palju Saksa võimud, kes hävitasid oma sõnapruugis eeskätt bolševikke. See, kui palju küüditati ja tapeti Nõukogude okupatsiooni ajal 1940. aasta juunist 1941. aasta augusti lõpuni, tehti enam-vähem täpselt kindlaks ja on illustreeritult raiutud raamatusse «Eesti rahva kannatuste aasta». See aasta vallandas meie traagika, mida mujal ei mõisteta ja mida me ise ei tohi unustada.

Paljud Eesti õppinud kaitseväelased, kes olid Vene okupatsiooni ajal pääsenud, ja hävituspataljoni läbi kannatanud vabatahtlikud astusid Wehrmachti Idapataljoni.

Kui Saksa võim oli siin kanda kinnitanud, hakati tasapisi, küll vastu rahvusvahelisi õigusnorme, ka mobilisatsioone korraldama, sest kahuriliha oli pärast seda, kui Saksa armee oli Moskva all peatatud, ikka enam ja enam vaja.

Siis tekkis soomepoiste rühmitus, kes ei tahtnud Saksa sõjaväes teenida ja valis kolmanda tee: neist said Soome sõjaväe Jalaväerügemendi 200 sõdurid, kes võitlesid Soome eest ja Eesti auks. Neid naasis 1944. aasta augustis Eestisse üle 1750 mehe ehk kaks pataljoni, millest ainult üks saadeti rindele.

Soomepoiste kuulsaimaks lahinguks jäi Kärevere sillast Voldini tunginud Punaväe kiilu purukslöömine ja üle jõe tagasikupatamine 26.—30. augustini. Mälestustes räägib üks oma kodupinda jäägitult armastavatest poistest, kuidas nad korjasid pataljonile autasuks antud 44 Raudristi kiivrisse ja viskasid need metsa.

Eesti Leegioni nime all võitleva väeosa tuumikuks sai endises Poola sõjakoolis Heidelaagris õppinutest ja teistest kutsealustest üksus, mis kandis 1942.—1944. aastani mitut nime. Näiteks esimesest lennust sai armeegrupp Narva. Eesti Leegion ning sakslased ja teiste rahvuste vabatahtlikud, kes astusid sõtta bolševismi vastu, lõid 26. juulist 5. augustini 1944 Narva jõel ja Sinimägedes Eesti piiri kaitstes maha veriseima pidevlahingu, mille ohvrite arvu ei teata täpselt tänaseni.

Võõrrahvusest väeosad olid allutatud SS-vägedele, sest nii loodeti neil Hitleri ideoloogiaga silma peal hoida. Aga neid ei vaevutud isegi omapärase rahvussotsialismi ideega valgustama. Mingist natsismist või fašismist ei ole leegionäride puhul juttugi, kuigi Vene riik räägib sellest tänaseni. Ka see, et 2004. aastal nimetas Belgia saadik oma Narva kaitsjaid reeturiteks, tuleneb lääne rahvaste peaaegu olematust kommunismi tundmisest ja mahavaikitud osast sõja süütamisel.

Heidelaagri meenutustest on mällu sööbinud üks demokraatiariigi ilming. 20 aastaga olid Eesti noored saanud eluvaate, mille mõjul lõid nad saksa noorukitel nina veriseks, kui nood alandasid sõjakooli söögisaalis Poola neide, õppurite teenindajaid. Õnneks olid ka kooli ülemused õige ilmavaatega ja eesti poisid pääsesid suurema pahanduseta. Inimlik võrdsus võitis.

Teisi eestlastest rindevõitlejate rühmitusi kirjeldavad üsna täpselt nende nimetused, näiteks piirikaitse. Mida sõja lõpu poole, seda rohkem sai neist sakslaste silmis ühesugune punn, mida lüüa läbimurtud rinde aukudesse.

Pärast Sinimägedes diviiside kaotamist tungis 1944. aasta 10. augustil Eestisse Punaarmee värske rünnakukiil. Esimene rinne jäi toppama enne Sangastet ning Tartus Emajõe paremkaldal 25. augustil.

17. september kujunes aga Emajõe vasakut kallast ehk Põhja-Tartumaast algavat, veel Saksa võimu all olevat ala kaitsvate eesti sõjameeste viimseks võitluseks.

Must pühapäev, 17. september algas Pilka mõisa maadel reservis olevatele soomepoistele hommikuse habemeajamise ja söögiootamise ajal Emajõe poolt kärgatanud tiheda kauglaskekahuri tulega, mis pani maa ja hooned värisema ning hävitas eelpostil oleva Vanaeide talu hooned.

Sissetungi, mis oli Narva all luhtunud, kordas Punaarmee nüüd kuu aega hiljem Võru kaudu üle Emajõe. See õnnestus mõne tunniga, sest Saksa armee oli 14. septembril alustanud salaja Eestist lahkumist, jättes seda katma valdavalt eesti jalaväevõitlejad. Emajõe ääres löödi nad kahuritulega sodiks ja riismed põgenema. Soome sõjaväe koolituse ja Karjala tuleristsetega pataljon, millele oli juba lisatud noori võitlejaid, suutis nende paanika maha suruda ja asus vapralt päev otsa kaitsepositsioonidel.

Siis nähti tiibadelt mööda marssivaid punasõdureid ja muud ei jäänud enam üle, kui otsustati külma närviga videvikus nendega paralleelselt sammuda. Amme jõe kaldale jõudes ei pidanud aga kellegi närv vastu ja ta avas venelaste pihta tule. Nende soldatid ei taibanud isegi siis, et vastane on küljel, ja avasid marutule üle jõe Väägvere poole. Samal ajal kahlasid eestlased koolmekohalt üle jõe ja pääsesid kaotusteta.

18. septembril peeti väga edukas päevane kaitselahing Maarja-Magdaleena all ja õhtul tuli Saksa väeosast taganemiskäsk Jõgevale, kus hoiti vastast kinni, et Saksa vägede saba saaks puutumatult nende selja taga läände ja edelasse taganeda. See tee ootas nüüd kompaniiks kokku sulanud soomepoiste pataljoni, kes suundus Eesti piirile Kilingi-Nõmme taha. Nii hoiti Eestit Põhja-Tartumaast kuni rannikuni veel nädalapäevad vabana.

22. septembri keskhommikul veeresid Vene tankid oma roopaid jättes juba Tallinnani. Veel tekkis stiihilisi vastupanukoldeid Tallinna—Haapsalu maanteel, kus kurvalt nentides kasutati ära viimased tankirusikad ja võib-olla vintpüssi padrunidki. Ebavõrdsetes lahingutes ennast ohverdanud eesti sõdureid võib selle tee ääres­ puhata viimset und veel nimeta haudades.

Meie meretagusel maal võitlesid sakslased novembrini, sest Läänemere punktid olid Hitleri ajju kui kinni kruvitud. Lõhkekehi tuleb Saaremaa pinnasest suurtes kogustes välja praegugi.