Üks inspektor 51 674 tarbija kohta osutus liiga paljuks

Tarbijakaitseameti peadirektori Andres Sooniste väitel on tarbijate õigused oktoobrist paremini kaitstud, ehkki Viljandimaal hakkab inspektor vähem viibima. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Augusti lõpul andis tarbijakaitseamet teada, et korraldab oma inspektorite töö ringi. Kui seni oli ametil kontor ka Viljandis, siis nüüd see kaob ja paljude teiste riigiasutuste eeskujul luuakse neli regionaalset keskust.

51 674 elanikuga Viljandimaa ning aeg-ajalt ka Jõgevamaa kauplejaid ja teenusepakkujaid kontrollinud peainspektor Aivar Rosma kuulas iganädalasel vastuvõtupäeval ära keskmiselt neli või viis pöördujat ja koostas nädalas tarbijate õiguste vastu patustanud ettevõtjatele kümmekond akti.

Oktoobri algul saab temast üks kolmest Lõuna piirkonna inspektorist, kelle tööpiirkonda jääb 252 000 inimest. Et 150  000 neist elab Tartumaal, on ilmselt ka suurem tööpõld just seal.

Tarbijakaitseameti peadirektor Andres Sooniste, 1. septembril, kui «Sakala» ameti ümberkorraldustest esimest korda kirjutas, ütles teie avalike suhete osakonna juhataja Hanna Turetski, et tarbija jaoks ei muutu eriti midagi. Ameti pressiteates aga lubati,  et reformi järel paraneb nõustamisteenuse kättesaadavus ja suureneb järelevalve operatiivsus. Kumb siis õige on?

Pressiteates kirjeldasime muudatuse ära. Tegemist ei ole struktuurse, vaid puhtalt töökorraldusliku muudatusega.

Mõnes piirkonnas on ümberkorraldused suhteliselt tagasihoidlikud, mõnes suuremad. Tahame seniste vahenditega saavutada rohkem. Praegu oleme kontoriga kohal 11 maakonnas. Meil ei ole esindust Põlva-, Rapla-, Hiiu- ja Jõgevamaal. Samuti pole meil kontorit mitmes suures Ida-Virumaa keskuses. Eelmisel aastal alustasime analüüsi, kuidas oleks võimalik ka nendesse kohtadesse jõuda.

Teine ja peamine eesmärk on suurendada järelevalve mahtu. Praegu ei ole igas piirkonnas autot ja seetõttu on inspektorid kasutanud liikumiseks ühistransporti, aga see ei võimalda piirkonda ühtlaselt katta. Nüüd saime osa elektriautode projektist, nii et meie olukord on tänavu pisut parem.

Saame sügise jooksul transpordivahendi nii Lõuna, Põhja, Kirde kui Lääne piirkonda ning see parandab tunduvalt liikumisvabadust ja järelevalve tegemise võimalust.

Kolmas töökorralduse muutmise põhjus on vajadus inimeste vastuvõttu ratsionaalsemaks muuta. Seni on välja kuulutatud vastuvõtu kuupäev ja sõltumata sellest, kas keegi tuleb kohale või ei, on inspektor ootamas. Tulemused on seinast seina: leidub kohti, kus vastuvõtul käib keskmiselt 0,2 inimest igal päeval, ja on ka kohti, kus on 10 inimest. Viimati nimetatud paik on Tallinn.

Seetõttu alustasime Ida-Virumaal Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe omavalitsusega läbirääkimisi, kas nad on valmis meile nõustamiskoha andmisega kaasa aitama. Omavalitsus registreeriks soovijad enne ära ja meie hakkaksime neid kuus kord või kaks nõustamas käima. See on ajakasutuse seisukohast palju mõistlikum.

Seni on omavalitsused olnud väga vastutulelikud ja sellise mudeliga oleks võimalik vastuvõtt korraldada ka nendes kohtades, kus me seni esindatud ei ole.

Kuidas Viljandi inspektori äraviimine siinse järelevalve operatiivsust parandab ja Viljandimaa inimestele nõustamisteenuse kättesaadavamaks muudab?

No Viljandi inimest me kindlasti kuhugi ära ei vii.

Aga ta hakkab ju Tartus tööl käima.

Me räägime Lõuna regiooni tööpiirkonnast, kus hakkab tööle kolmeliikmeline grupp, sealhulgas üks Viljandi inimene. Viljandisse jääb teenindus alles ja töögrupis töötamine ei tähenda seda, et ta peaks iga päev kell 8 olema Tartus. Senigi korraldas Viljandi inspektor tööd ka Jõgeval ja käis aeg-ajalt koos teiste regioonide inimestega mujal Eestis.

Kas tema kontor ei hakka siis Tartus olema?

Kontori asukoht pole oluline. Tähtis on see, kas ühes või teises piirkonnas on vastuvõtt, ja see jääb Viljandis kindlasti alles. Ta võib Tartus käia võib-olla kord nädalas, sõltuvalt sellest, kuidas tema töö uue skeemi järgi kokku lepitakse.

Olen aru saanud, et kord nädalas on ta Viljandis.

Mina küll ei tea, kust kohast teil see informatsioon on.

Kas see on siis vale?

Mina ei näe sellist lähenemist üldse ette. Lõuna regiooni töökorraldus lepitakse  töögrupiga kokku ja sellest sõltub, kus hakatakse vastuvõtte korraldama ning kui tihti ja millises piirkonnas käiakse järelevalvet tegemas. Ma ei oska seda praegu öelda, sest meeskondade moodustamine alles käib.

Ometi on Viljandimaa tarbijakaitseinspektor Aivar Rosma oma tulevase töökorralduse kohta «Sakalas» öelnud: «Viljandimaale ei jõua. Satun siia võib-olla kahel päeval kuus.» Kas ta sai valesti aru?

Arvan küll.

Et peaks siis olema ikkagi vastupidi: päev nädalas Tartus?

Viljandisse jääb vastuvõtt igal juhul alles. Kas seda korraldab see inimene, kes on praegu, või mõni teine, sõltub töögraafikust, aga tõenäoliselt seesama. Kindlasti on ta üks päev seal. Viljandi-, Tartu-, Põlva-, Võru- ja Valgamaal tehakse järelevalvet graafiku järgi, aga see ei mõjuta kuidagi inimeste nõustamist Viljandis, sest ka praegu ei ole vastuvõtt sagedamini.

Kuidas see teie logistikat paremaks teeb, kui inimene, kes elab Viljandis, peab sõitma Tartusse, et sealt minna edasi Põlva- või Valgamaa kauplusi kontrollima, selle asemel et teha oma tööd endiselt Viljandis?

Viljandis hakkab ta niikuinii tööd tegema. Küsimus on selles, kuidas jagada transpordivahendit teiste maakondade teenindamiseks.

Viljandimaal elab peaaegu 52 000 inimest ja kõik nad tarbivad. Minu meelest on see nii suur arv, et ka ühest tarbijakaitseinspektorist on nendele inimestele ja neid teenindavatele ettevõtetele vähe.

Meil pole praegu selles piirkonnas rohkem inimesi ning kui anname vahendeid ja liikumisvõimalusi juurde, saavad inspektorid edukalt järelevalvet ja nõustamisteenust pakkuda palju rohkem kui seni.

Keskkonnainspektsioonil on ainuüksi Viljandimaal seitse töötajat, teil kogu Lõuna regiooni peale kolm. Kas tarbijakaitse üldse suudab piisavalt tõhusat järelevalvet teha?

Arvan, et suudab küll. Vähemasti seni ei ole mul ühtegi vastupidist näidet teada. Keskkonnainspektsiooni tegevuse spetsiifika on veidi teine. Meie järelevalveobjektid on kergesti kättesaadavad, avatud tarbimiskohad ja seetõttu on mehitatuse vajadus tunduvalt väiksem.

Iseküsimus on see, kas oleme seni olnud küllalt hästi varustatud. Aga olukord on selles vallas paranemas. Tänapäeval ei tee keegi järelevalvet nii nagu kümme aastat tagasi. Meil on sidevahendid, mis muudavad selle töö tunduvalt kiiremaks ja lihtsamaks.