Ettevõtja Alar Tamming pakub «Postimehe» arvamusportaalis välja idee, et Eesti võiks loobuda sõjaväest, sest nii leiaks riik raha, tõstmaks palku ja edendamaks haridust.
Eesti võiks olla sõjaväeta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Palkade tõstmine rõõmustab mind alati, sest riigi eesmärk peaks olema kodanike hea elu. Kõrgem palk aitaks sellele kindlasti kaasa,» märkis Tamming. «Seetõttu olen alati suhtunud halvasti kõikidesse niinimetatud majandusanalüütikutesse, kes ütlevad, et madalad palgad on Eesti eelis ja suurendavad eksporti.»
Ettevõtja hinnangul ei ole need, kes niiviisi arvavad, enamasti nõus laskma oma palka vähendada ning soovivad madalaid palku kõigile teistele peale iseenda.
Tammingu arvates oleks vaja palka tõsta paljude riigiasutuste töötajatel — eelkõige neil, kes kuuluvad palgasaajate püramiidi alumisse ossa. See aitaks kaasa stabiilse keskklassi tekkele.
«Soovin pakkuda välja ketserliku idee, kuidas palgatõusuks raha leida. Võiks kasutada Costa Rica lähenemist: nimetatud riik on kaotanud sõjaväe. Raha, mida muidu oleks kasutatud selle ülalpidamiseks, kasutatakse hariduse edendamiseks ja teistel sotsiaalsetel eesmärkidel,» rääkis ta.
Tamming põhjendas oma ettepanekut sellega, et Eesti on kõigest metropolide ühe linnajao suurune, seepärast on selge, et ükskõik kui palju raha me kaitseväele ka ei annaks, ei suudaks me sõja korral kellelegi peale Läti vastu hakata.
«Mõistlikum oleks suunata kogu see kulutus Eesti inimeste elujärje parandamiseks,» ütles ta.
«Postimehe» arvamusportaalis arutati eile, kelle palku võiks esimesena tõsta ning kuidas seda teha.
ARVAMUS
LEO KUNNAS,
sõjandusasjatundja
Eesti sõjalise riigikaitse vajadus tuleneb meie geopoliitilisest olukorrast ja asukohast, nagu on kinnitanud ajaloolised kogemused. Väikeriigid peavad suurtest palju rohkem pingutama, et end kaitsta. Vastasel juhul sunnitakse nad oma iseseisvusest loobuma.
Olles NATO-s, on meil varasemast palju suuremad kohustused. Nüüd ei ole meil võimalik kaotada: meie kaotus on kogu alliansi kaotus. Me ei saa panna kogu ühendust olukorda, et oleme selle nõrk koht. Alliansid püsivad teatavasti seni, kuni nad on tugevad. Ükski neist ei ole olnud igavene.