Nädalavahetusel Eestis ringi sõites murdis üks mu välismaalasest sõber pead, miks pargitakse autosid pühapäeval paksu metsa veerde üksikutes paikades, kus ei tundu olevat mingit põhjust peatuda.
Repliik: Seenesõprade saagiaeg
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast lühikest juurdlemist sai ta aru, et inimesed on läinud metsaande korjama. Kaunist päikesepaistelist ilma kasutasid nii seenekorjajad kui pohlanoppijad. Leidus neidki, kes kogusid korvi sarapuupähkleid.
Eestlased on metsarahvas ning seenelkäimist võib siin nimetada lausa rahvuslikuks meelistegevuseks. Kõige kindlam tunne on seenesõbral ikka siis, kui keldris on reas oma käega korjatud kübarakandjate purgid. Kukeseentest gurmeekastet saab kodus valmistada iga metsas käija, olenemata rahakoti paksusest.
On tore, et eestlastel on säilinud veel soov arhailiselt toitu koguda, olgugi et taskus heliseb nutitelefon ja teed juhatab GPS. Tundub, et mujal maailmas on paljud rahvad korilusest juba võõrdunud.