Haabja pardad paindusid paljude pilkude all

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neli meest tõstsid haabja lõkke äärde, mille soojus pardaid pehmemaks hakkas muutma.
Neli meest tõstsid haabja lõkke äärde, mille soojus pardaid pehmemaks hakkas muutma. Foto: Elmo Riig / Sakala

Londonis elav reisiajakirjanik Catherine Mack võttis eile Karuskosel kirve ja proovis, mis tunne on laotamiseks lõkke äärde tassitud haabjale viimast lihvi anda.

Ta toksis haabja seinu õhemaks, kohendas seejärel lõket ning kuulas hoolega, mida haabjameistrid Ain ja Aivar Ruukel ning Jaan Keerdo talle rääkisid. Tema muljete põhjal peaksid valmima artiklid väljaannetesse «National Geographic Traveler», «The Daily Telegraph» ja «The Irish Times».

Sündmus, mida Catherine Mack talletab, on üsna ainulaadne, sest viimati meisterdati Karuskosel haabjat ehk ühepuulootsikut umbes kolm aastat tagasi.

Soomaa turismiettevõtja Aivar Ruukel selgitas, et esimene haabjalaager leidis Karuskosel aset 1996. aastal ning pärast seda korraldati neid seal peaaegu igal suvel. Seejärel tekkis ettevõtmisse paus.

«Selle haabja tegime nüüd minu isa Ain Ruukeliga kahekesi, ilma laagrita,» jutustas ettevõtja lootsiku toorikule viidates. Haabjaks vajaliku haavapuu langetas ta jaanilaupäeval ning paadi tahumisele kulus kahel mehel suve jooksul seitsme tööpäeva jagu tunde.

Otsustavatel hetkedel, nagu seda oli ka eilne laotamine, lõi nendega kampa kogenud haabjameister Jaan Keerdo.

«Minul endal on see umbes neljateistkümnes kord haabjat teha,» täpsustas Aivar Ruukel.

Igat masti huvilisi

Haabja laotamiseks nimetatakse tegevust, millega paaditooriku pardad tule ja vee abil laiali painutatakse. Maha tehakse kümmekonna meetri pikkune lõke, mille äärde tassitakse toorik. Tuli hakkab õhukeseks tahutud pardaid soojendama, samal ajal kui inimesed neid pidevalt veega kastavad.

Lõpuks painutavad meistrid niiskuse ja kuumuse mõjul pehmeks muutunud pardad laiali ja asetavad nende vahele tihedalt lepapulgad. Soovitud kuju saavutanud lootsik jääb lõpuks kuivama ja tõrvamist ootama.

Kogu see ettevõtmine võtab mõistagi tunde, võib-olla isegi päeva.

Eile käis pererahva kutsel lootsiku laotamist uudistamas palju huvilisi, nende hulgas  Saksamaalt hiljuti Soomaale jõudnud vabatahtlikud ning Viljandi waldorfkooli viienda ja kuuenda klassi õpilased.

«Lastel käib koolis pikaajaline programm «Vanad ametid», mille käigus jälgisid nad juba eelmisel aastal mitmesuguseid ametimehi,» kõneles waldorfkooli lapsevanem Aat Sarv. Just tema algatusel tulidki õpilased haabja valmimist vaatama.

Lisaks mainitud programmile on koolis käsil laevameisterdamise teema. Lapsed on näinud, kuidas ehitatakse kalet, ning vaadelnud Tartus lodja parandamist. «Kui nüüd tekkis võimalus haabja laotamist näha, mõtlesime, et käime ka siin ära,» selgitas Aat Sarv.

Retked avaldasid muljet

Londonist tulnud vabakutseline reisiajakirjanik Catherine Mack uudistab aga Soomaal paljut muudki peale haabjateo. Ta on rahvuspargis neli päeva, laupäevast homseni.

Ökoturismi ja säästlikku reisimist kajastav ajakirjanik oli Aivar Ruukelit kohanud kolm aastat tagasi ühel konverentsil ning pärast seda jälginud tema postitusi sotsiaalmeedias.

«Olen püüdnud juba kahel aastal siia tulla, kuid nüüd tekkis võimalus sellest ka kirjutada,» kõneles ta.

Kolme Eestis veedetud päeva jooksul on Mack läbi teinud mitu põnevat loodusretke. Laupäeval kõndis ta koos juhendajatega räätsadel üle Kuresoo.

«Läbisime rabas kaksteist kilomeetrit, kuid see oli jalgadele nii koormav, et mulle tundus, nagu oleksin käinud nelikümmend kilomeetrit,» tõdes ajakirjanik. «Samas olin väga vaimustatud sinisest taevast, vikerkaarest ja väikesest vihmasajust. Soovisin matka lõpus minna laukasse ujuma, kuid lõi välku ja ma hakkasin seda pelgama.»

Mack lubas, et oma reisi lõpuks teeb ta supluse ikkagi ära.

Pühapäeval läbis Mack jõel 15 kilomeetrit kanuuga. Öisel jalutuskäigul kohtas ta põtra ja kährikkoeri ning kuulis hundi ulgumist.

Täna ootab külalist ees seenelkäik. Pärast lõunat osaleb ta Riisa raba taastamise talgutel, kuhu tulevad ka Tori koolilapsed. Tagasi koju lendab ajakirjanik homme.

«Kindlasti tahan Eestisse tagasi viiendal aastaajal, kui Soomaal on üleujutus,» sõnas Catherine Mack. «Siin on väga huvitav ja metsik loodus võrreldes selle osaga Euroopast, kust mina tulen. Sealsed inimesed soovivad seda jälle tagasi.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles