Artikkel ilmus 7. septembri «Sakala» paberväljaandes
Ehkki nii keskkonnaministeerium kui õhuvägi kinnitavad, et nagu teisedki rahvuspargid, peaks Soomaa olema NATO hävitajate madallennu harjutusalast väljas, ei keela lennuliiklust reguleeriv dokument seda kuidagi. Ja nii nad lendavad.
Mobiililevi pole Soomaa keskuses Kõrtsi-Tõramaal just kiita. Sestap läks hundiuurija Marko Kübarsepp telefoniga rääkimiseks õue. Ent järsku polnud sealgi midagi kuulda, sest taevast lõhestas kõrvulukustav müra. «Nagu maailmalõpu hääl,» meenutas Kübarsepp. «Arvasin, et lennuk kukub alla.»
Ühtki lennuvahendit tol juuli alguse päeval õnneks rappa ei plartsatanud, kuid palju Kübarsepp põrgulärmi põhjuses ei eksinudki. Nii tema kui teised külastuskeskuse hoovis olnud inimesed nägid üle rahvuspargi südame sööstmas kahte hävitajat.
Kübarsepa jutu järgi olid lennukid tulnud madalal puulatvade kohal ranniku poolt ja kadunud Kuresoo suunas. Nii Kübarsepp kui Soomaa giid Algis Martsoo, kes veidi eemal samuti ülelendu tunnistama juhtus, hindasid hävitajate lennukõrguseks umbes 40 meetrit. 155 meetrist madalamal ei tohiks NATO sõjalennukid harjutuslende teha.
Tingimus seati, kuid kaardil ei ole
Õhuväe ülema kolonelleitnant Jaak Tarieni sõnul hinnatakse madalalt lendavate hävitajate kõrgust sageli valesti ning maapinnaga vaid 40-meetrise vahe hoidmine oleks sedavõrd ohtlik, et piloodid seda ei tee.
Hoopis iseküsimus on, kas NATO hävitajad Soomaa kohal üldse madallendu harjutada tohivad.
Eelmise aasta lõpul, kui õhuvägi NATO sõjalennukite tarvis madallennualasid paika panema hakkas, kooskõlastati riskianalüüs ka keskkonnaministeeriumiga. Mida ministeerium täpselt vastas, jääb avalikkusele teadmata, sest kuna selles leiduv teave kahjustaks riigi välissuhtlemist, on dokument määratud vaid asutusesiseseks kasutamiseks.
Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna nõuniku Tiit Sillaotsa sõnul anti madallendudele kooskõlastus siiski selge tingimusega: lisaks Vilsandile ja Matsalule, mis juba niigi madallennualadest kõrvale jäid, kohustati õhuväge teisigi rahvusparke lennupiirkonnast välja arvama.
Seda möönab ka õhuväe ülem Tarien.
«Keskkonnaministeeriumi ettekirjutuse järgi on madallennukaardile kantud sarnaselt Vilsandi ja Matsalu rahvuspargiga ka Lahemaa, Soomaa ja Karula rahvuspark ja võimaluse korral neid alasid ülelendudel ka välditakse,» kirjutas kolonelleitnant 21. augustil, vastates Kõpu vallas elava Rait Partsi arupärimisele.
Kui heita aga pilt kogu Eesti õhuliiklust reguleeriva AIP (Aeronautical Information Publication) kaardile, ei kuulu Vilsandi, Matsalu, Lahemaa ja Karula rahvuspark tõepoolest madallennuala alla, samas kui Soomaast jääb Pärnut ümbritsevasse keeluvööndisse vaid väike jupp Kikepera raba ja ülejäänu on lendamiseks vaba.
«Ilmselt peate pöörduma keskkonnaministeeriumi poole, saamaks vastust, miks Soomaa ei ole loetud tundliku faunaga alaks ning miks teda ei ole vastaval kujul ka AIP-i kantud,» soovitas Tarien «Sakalale».
Tiit Sillaotsa väitel pole ministeeriumil aga sellist kaartigi, mille pealt vaadata, kas õhuväelased on keskkonnakaitsjate kooskõlastust aktsepteerinud.
«Küllap kirju on võimalik vahetada,» vastas nõunik küsimusele, kas ministeerium saab enda seatud tingimuse elluviimiseks midagi ette võtta.
Mõju loodusele pole uuritud
Hävitajate asjus mitme ametkonnaga kirjavahetust pidanud soomaalane Rait Parts lausus, et mõistab riigikaitse huvisid ja iseenesest pole tal ka ülelendude vastu midagi, kuid seda eeldusel, et nende mõjusid on korralikult uuritud.
«Kesk-Euroopas on õppelennualad jäänud rajamata just kodanike ja looduskaitsjate vastuseisu tõttu, sest tekkiv müra ja saaste on arvestatava mõjuga,» teadis ta.
Jaak Tarieni sõnul on see treeningharjutus enamikus maailma õhuvägedes tavaline. Samas möönis õhuväe ülem, et Eestis on võimalike mõjude uurimine piirdunud teoreetilise arutlusega.
Hundiuurija Marko Kübarsepa hinnangul ei tohiks üksikul ülelennul mõju olla, küll aga võib see metsa- ja rabaelanikke häirida sagedaseks muutudes. «Ega Matsalu linnud ole vähem mürapelglikud kui Soomaa omad,» leidis ta.