Emad ja lapsed, aegumatu idioot ning haledavõitu laomehed

Oktoobri algul saab Ugala väikeses saalis näha Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna 9. lennu diplomilavastust «Idioot». Foto: Erakogu

Ugala toob 93. hooaja esimesel poolel vaatajate ette viis uuslavastust. Peale teatri enda trupi näeb nendes nii külalisnäitlejaid kui kultuuriakadeemia teatritudengeid.

«Sakala» palus lavastajatel oma tööst rääkida. Nelja allpool tutvustatu kõrval jõuab detsembris vaatajate ette ka värske lastetükk, kuid selle materjal pole veel selgunud.

Fjodor Dostojevski «Idioot».
Lavastaja Vallo Kirs.
Esietendub 5. oktoobril väikeses saalis.

Vallo Kirs: Dostojevski «Idioot» on klassika, see tähendab kõigi aegade kaasaegne, lugu, mis räägib armastuse võimalikkusest — sellest, mis juhtub, kui kokku satuvad erineva armastuse kujutlusega inimesed.

Vürst Mõškin on aus, suure südamega noormees, kes usub ja armastab siiralt ning vahetult nagu laps. Või on tal selle kõige puhul oma tagamõte?

Elu põletava kaupmehepoja Rogozini armastust ei saa kurjusest lahutada. Tema ülevoolav kirg matab ratsionaalse kaalutluse.

Aglaja Ivanovna — on ta romaanidest pärit armastust otsiv ärahellitatud kindralitütreke või hoopis igavene valgus, mis hoiab kolded heledalt hõõgumas?

Kas Nastasja Filippovnas tuleb näha purunenud unistuste ja lõhutud hingega deemonlikku ja kättemaksujanulist kaunitari või hoopis armastust otsivat tüdrukut, kellelt on vägivaldselt käest kistud usk tõelisse armastusse?

Naasnud täis tegutsemisindu kodumaale, seob vürst Mõškin end suhete keerdkäikudesse ja langetab instinktiivselt otsuseid, mille tagajärgedest tal aimugi pole. Ta teeb kõike lootuses maailma allakäigust päästa. Aga kas maailm üldse vajab või tahab, et teda päästetaks?

Kõige selgemalt jääb ehk kõlama üks, valusaim küsimus: miks peetakse kõige ausamat ja normaalsemat meest idioodiks?

Armastuse nimel, mis ei talu tardumust,
anun sind,
ära tee lapsele oma hinges haiget. (Artur Alliksaar)

«Idioot» on Viljandi kultuuriakadeemia 9. lennu teatritudengite diplomilavastus, mis valmib koostöös Ugalaga.

Arto Salmineni «Ladu».
Lavastaja ja muusika­kujundaja Taago Tubin.
Esietendub 2. novembril suures saalis.

Taago Tubin: Arto Salminen (1959—2005) oli üks uuema aja hinnatumaid soome kirjanikke. Ta keskendub heaoluühiskonna varjukülgedele ja sotsiaalselt vähe kindlustatud inimeste võimalustele. «Ladu», mis näidendina tugineb tema samanimelisele romaanile, esietendus 2005. aastal Soome Rahvusteatris ja esilinastus 2011. aastal filmina.

Lugu leiab aset ühes ehitusmaterjalide kaupluse laos ning selle süsimust huumor heidab valgust majandusredeli alumisel pulgal olijate ellujäämis­strateegiatele. Neil inimestel on tavaks olla sõnades karm ja otseütlev, sest muidu nad mureneksid. Oma saatuse pilkamine aitab neil elus püsida: häbistades ennast ise, võetakse teistelt võimalus seda teha.

Peategelased on kaks laomeest, kes ei esita elule erilisi pretensioone. Üks neist, Rousku, ei suuda näruse palgaga oma vajadusi rahuldada ja parseldab laokaupu salaja endisele kommunistile Korppile. Poe omanikus tärkavad kahtlused ja ta hakkab asja uurima.

Samal ajal teatab üks müüjatar Rouskule, et on temast rase, ja tolle vaba poissmeheelu on hädaohus. Kas Rousku sunnitakse alla andma ja oma hoiakuid muutma?

Selle loo tegelased ei jäta ükskõikseks: nad on haledad ja naljakad, aga väga inimlikud. «Ladu» on terav, mahlaka keelega, heaoluühiskonna olemuslikke nõrkusi puudutav «väikese inimese» lugu.

Peaosades on Tanel Ingi ja Aarne Soro, külalisena teeb kaasa Raivo E. Tamm. Teistes osades saab näha Kata-Riina Luidet, Andres Tabunit, Janek Vadit, Luule Komissarovit, Martin Milli ja Gennadi Gorjajevit.

Polly Teale’i «Minu oma».
Lavastaja Merle Karusoo.
Esietendub 29. septembril suures saalis.

Merle Karusoo: Polly Teale’i näidend «Minu oma» jutustab sellest, kuidas põlvest põlve edasi kanduvad peremustrid mõjutavad inimeste saatust, räägib naise õigusest ja võimalusest olla ema ning lapse õigusest kasvada turvalises kodus.

Selles loos ütleb ema täiskasvanud tütrele: «Kui nad on pisikesed, on nad sinu omad. Sina oled nende universumi keskpunkt. Sa oled nende universum. Nad tahavad, et sa näeksid kõike, mida nad teevad. Otsekui poleks seda enne olemas, kui sina näed. Kõik, mida sa ütled, on tähtis. Kõik, mida sa teed, on põnev.

Kui mul oli vaja sinu juurest ära minna, hakkasid sa nutma ja klammerdusid mu külge. «Ära jäta mind maha. Palun ära jäta mind maha. Ära mine. Ütle, et sa ei lähe.» Ma pidin su sõrmed lahti kangutama. Mu käsivarrel olid sinikad.

Ja siis hiljem, kui me juba vaidlesime, kui me võitlesime, siis sellepärast, et see oli tähtis. Mina olin tähtis. Mida ma ütlesin, oli tähtis. Ja siis äkki enam ei olnud. Äkki ma enam tähtis ei olnud. Olin soovimatu. Sissetungija. Üleöö muutud filmitähest kõrvalosaliseks. Ja siis soovimatuks fänniks. Gruupiks. Jälitajaks. Seesama laps, keda sa enda sees kandsid. Seesama, kelle nimel sa kõigest loobusid. Ma oleks võinud sellest lahti saada. Naised said, eks ju.»

Külalisnäitlejatena mängivad kaasa Kadri Adamson, Karin Rask, Katrin Saukas ja Haldi Välimäe. Ugala trupist osalevad Meelis Rämmeld, Carita Vaikjärv, Triinu Meriste, Anne Valge ja Janek Vadi.

Ugala Pluss TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia
«Seitse venda ja kolm õde».
Lavastaja Margus Kasterpalu.
Esietendub jaanuaris 2013.

Margus Kasterpalu: Selles pealkirjas on koos kahe üldtuntud teose pealkirjad: Aleksis Kivi «Seitse venda» ja Anton Tšehhovi «Kolm õde». Küllap on meil kõigil neist tekstidest oma ettekujutus, vahest isegi hiljutine vaatamiskogemus näiteks Eesti Draamateatrist, kus olid alles hiljuti repertuaaris mõlemad.

Aga kujutame nüüd ette, kuidas peened ja haritud vene preilid, kes igatsevad provintsist ära Moskvasse, saavad kokku soome-ugri mehepoegadega, kes pole just kõige nutikamad, aga see-eest naisevõtuvalus. Mis sellest saada võib?

Mina veel ei tea. Aga me mängime need võimalused ja võimatused kultuuriakadeemia tudengitega läbi ja kui on, mida näidata, näitame hiljem publikulegi.