Oktoobrikuine tervishoiutöötajate streik ripub õhus.
Arstide tööseisak on ukse ees
8. september 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti arstide liidu peasekretäri Katrin Rehemaa sõnul võib see ära jääda, kui meedikute nõudmistele vastu tullakse ja sõlmitakse üleriigiline kollektiivleping, aga seda ei paista juhtuvat. «Meiega pole seni ühendust võtnud ei sotsiaalministeerium ega haiglad,» nentis ta eile «Sakalaga» rääkides.
Hüppelise palgatõusu (õdedel koguni 99 protsenti) nõudmisi nimetas Katrin Rehemaa ajakirjanduslikuks vahuks.
Esialgu mõõdukas tõus
«Praegu on arsti minimaalne tunnitasu 7 eurot 16 senti, meie soovime selle tõusu esimeses etapis 8 euro 60 sendini. Õdede tunnipalk, mis on praegu 3.83, peaks tõusma 5.50-ni ja hooldustöötajatel 2.11-lt 3 euroni tunnis,» rääkis ta, täpsustades, et jutt on brutotasudest, millest arvestatakse maksud maha.
Ajakirjanduses kõlanud suuremad kasvuprotsendid on kavandatud pikema aja peale.
Küsimusele, kas on mõeldud ka sellele, kust see raha võetakse, vastas Katrin Rehemaa, et esimeses etapis tuleks kasutada haigekassa jaotamata kasumit.
«Ma ei räägi reservist, mida hoitakse kriitilisteks puhkudeks, vaid ainult jaotamata kasumist,» rõhutas ta, lisades, et ei saa tahta moodsat ja heal tasemel arstiabi ning samal ajal kulutada sellele mitu korda vähem raha kui teised riigid. 13-protsendisest sotsiaalmaksust meditsiini rahastamiseks ei piisa ning tulubaasi tuleks laiendada.
Järjekord peaks nihkuma
Mida streik patsientidele kaasa toob?
Katrin Rehemaa ütles, et pikaajalise streigi korral ei ole välistatud tööseisak ka maakonnahaiglates, aga esimeses etapis hõlmab see vaid Tallinna ja Tartu suurte haiglate ambulatoorseid vastuvõtte.
Kindlasti ei streigi pediaatrid, onkoloogid ja hematoloogid ehk arstid, kes annavad abi kõige haavatavamatele patsiendigruppidele. Tööseisakuid ei ole erakorralise meditsiini osakondades ja kiirabis.
Mis saab siis, kui inimene on mitu kuud oodanud järjekorras Tartusse või Tallinna eriarsti juurde saamist, aga selgub, et vastuvõtt sattus just streigiajale?
Tööd korraldavad ümber raviasutused ja arstide liidul pole võimalust selles eriti kaasa rääkida, aga Rehemaa meelest oleks parim lahendus, kui kogu järjekord edasi lükkuks.
Pole õiglane, et inimene, kelle vastuvõtt sattus õnnetult tööseisaku ajale, peaks alustama ootamist otsast peale. Aegade nihutamiseks ja patsientide teavitamiseks tehnilistest vahenditest puudust pole.