Lavastaja lubab publikule nii naeru kui pisaraid

Igatsus lapse järele võib muuta noore eduka naise päevad painavaks ja panna ta senistes väärtushinnangutes kahtlema. Pildil Kadri Adamson (paremal) ja Haldi Välimäe Foto: Jaanus Laagriküll

Üle pika aja töötab Ugalas taas eesti omanäolisemaid lavastajaid Merle Karusoo. Ta toob lavale Polly Teale'i näidendi «Minu oma», mis analüüsib, kuidas põlvest põlve edasi kanduvad peremustrid mõjutavad inimeste saatust, näitab naise õigust ja võimalusi olla ema ning räägib, et lapsel on õigus kasvada turvalises kodus.

Merle Karusoo, miks te valisite selle näidendi?

Selles on koos mitu varianti, kuidas olla või mitte olla ema. Probleemid on nii huvitavad, et peaksid korda minema kõikidele, sealhulgas teismelistele, sest üks teema on saavutusvajadusele allutatud lapsepõlv, mis on tänapäeval — kui väljenduda kantseliidis —kasvav trend.

See ole ainult täiskasvanute lugu, kuigi mured on enamasti täiskasvanute muretseda. Me teame ju, et iga täiskasvanu algab lapsest, ning peremustrid, ema ja tütre ning isa ja ema vaheliste suhete mustrid kipuvad teadvustamata jäädes korduma põlvest põlve. Kui neist endale aru antakse, on võimalik nõiaringist läbi murda. See on üks probleem, mida näitemäng käsitleb.

Selles on perekond, kellel ei puudu midagi peale lapse, ja on naine, kel ei ole midagi peale lapse. On ema, kellel on neli last, ja on ema, kes peab välisriigis tööl käima, sest tal on kuus last.

Nii rikkalik tegelaste galerii teeb asja huvitavaks.

«Minu oma» räägib lapsendamisega kaasnevatest muredest.

Ma ei tea, kui palju eesti inimesi on kursis lapsendamise või hooldusõiguse probleemidega — eks need tea, kes on seda laadi muredega kokku puutunud.

Lood on üsna keerulised: kui menetlused võtavad nii kaua aega, ei satu lapsed pahatihti õigel ajal uue perekonna juurde. Iga aasta, iga poolaasta, iga kuu, mille võrra otsustamist edasi lükatakse, muserdab lapsi ja see annab end hiljem tunda.

Olen lastekodulastega kokku puutunud, sealhulgas nendega, keda võetakse hooldada ja kellest siis loobutakse, sest ei saada hakkama. Tean ka teismelisi, keda enam ei taheta, sest nad on liiga vanad.

Meie näitemäng räägib beebist, aga temalgi on oma mõtlemine ja tunded.

Mis on lavastamise juures kõige raskem?

Nagu ikka, on keeruline hoida karakterid tasakaalus.

Naine, kes lapsi ei saa, on elanud kogu aeg privilegeeritult ega tea suurt midagi sellest, mis toimub väljaspool tema vandlitorni. Ta avastab maailma keerulisema ning ühtlasi värvilisema poole alles siis, kui tal tekib lootus lapsendada vastsündinu. Teisel pool on beebi ema, narkomaan, kes teenib elatist prostituudina.

Mõlemal on üks külg, mis takistab temaga kaasa mõtlemast, ja teine, mis kutsub talle kaasa elama. Meie ülesanne on hoida tasakaalu, et vaataja saaks ise otsustada, kelle usku ta on.

Võime last armastada on meil ju juba looduse poolt kaasa antud.

Mitte kõigil. Näidendi päris emal on olnud suur pere, kus vanemate hoolitsust pole jagunud. Tema on pidanud olema noorematele õdedele ja vendadele ema eest. Lapsest unistava naise võimukas ema on kasvatanud tütart selleks, et too viiks ellu unistused, millest ta ise on pidanud loobuma — tütre nimel.

Kummal see «looduse antud» võime paremini arenenud on?

Kelle olete valinud seda näidendit lavale tooma?

Juhtumisi on praegu Ugalas selle lavastusega seotud hulk külalisi: peale minu veel kunstnik Pille Jänes, valgustuskunstnik Margus Vaigur, näitlejad Karin Rask, Kadri Adamson, Katrin Saukas ja Haldi Välimäe.

Ugala enda näitlejatest teevad kaasa Triinu Meriste, Carita Vaikjärv, Anne Valge, Meelis Rämmeld, kes mängib meespeaosa, ja Janek Vadi. Muusikalise kujunduse teeb Peeter Konovalov.

Trupp on teotahteline ja töö on tihe.

Meelis Rämmeldil on mitmekordne koormus: «Ööhaig­ru» etendused, taastusproovid, Tartu draamafestival... Sellegipoolest võtab ta osa neistki proovidest, kus otseselt tema stseene ei käsitleta. Ta tahab olla kõigega kursis, viibida asja sees. Temast on palju abi.
Tundub, et külalisnäitlejad on trupis teretulnud.

Kui palju tuge või mõtteainet vaataja sellest lavastusest saab? Kas usute, et teater kedagi aitab või midagi muudab?

Mina ei ole teatrit kunagi võtnud ainult meelelahutusena. Nagu armastab öelda mu kursusevend Lembit Peterson, peaks teater aitama meelt kokku panna, mitte seda lahutada.

See näitemäng juhatab paljust mõtlema. Kas või edukas olemise survest. Ja sellest, mis on lapsele parim. Kas siis ei tasugi last armastada, kui ta pole täiuslik?

Ma ei oska määratleda meie loo žanri. Seda vaadates võib korraga naerda ja nutta. Ärgu head vaatajad ainult omavahel tülli mingu.

UUSLAVASTUS

Polly Teale, «Minu oma»
• Tõlkinud Mati Soomre
• Lavastaja Merle Karusoo
• Kunstnik Pille Jänes
• Valgustuskunstnik Margus Vaigur (Endla teater)
• Muusikakujundaja Peeter Konovalov
• Osades Karin Rask (külaline), Kadri Adamson (külaline), Meelis Rämmeld, Katrin Saukas (külaline), Carita Vaikjärv, Triinu Meriste, Anne Valge, Janek Vadi, Haldi Välimäe (külaline)
• Esietendus 29. septembril Ugala suures saalis
Allikas: Ugala