Essee: Massikultuur kasvatab massiinimest avalikult ja salamisi

Ülo Alo Võsar Foto: Elmo Riig / Sakala

Mul on hea meel, et olen saanud olla luuletaja, keda on lauldud: Ivo Linna ning ansamblid Laine ja Rukkirääk Arved Haugi, vabariiklik koorijuhtide naiskoor Tiina Kiilaspea viisil. Kiilaspea «Kõikide laulupidude» oli kavas Viljandis naiskooride peol, kuid keelati siin äkki ära, sest oli pühendatud Koidulale ja Ernesaksale. Keelaja on jäänud seni saladuseks.

Kultuur ei ole kaugel. Olen seda tänavareklaami loosungit lugenud poole meetri kõrguste tähtedega trükituna. Torkab silma. Mõni hakkab kindlasti uskuma.

Tegelikult on kultuur jäänud rahvast juba väga kaugele, jookseb järjest kaugemale ning läheb üha kallimaks. Ma pean silmas ennekõike kõrgkultuuri — muusikat, teatrit, kirjandust ja kunsti.

Aga massikultuurigi on mitmesugust: üks, mille hind kruvitakse kõrgeks ja mida pakutakse tõelise pähe, teine, millega peibutatakse ühel või teisel otstarbel, lakeerides näiteks valimiskandidaate, kolmas...

Teadmistega meie inimesed enam ei hiilga. Mida nooremad nad on, seda kergem on neid ninapidi vedada. Rumalusega on muide võimalik teenidagi. Kord oli televisioonis kodukohaviktoriin: kes teab, saab sada krooni. Küsiti, kus kirjutas Mihkel Lüdig oma igikuulsa «Koidu». Viiteks näidati Lüdigi elukoha vaadet ning oligi oodatud vastus naksti käes. Ja sada krooni. Vale vastuse eest.

Ma ei tea, kas Viljandis on juba neid, kes ei tea, et laulupidude avapala lõi Mihkel Lüdig Villi Andi (Friedrich Kuhlbarsi) sõnadele Viljandis Koidu seltsimajas. Laulu lauldakse ja meenutatakse härdusega ikka, kehvas seisus seltsimaja roll kipub meelest minema, kuigi sellele viitab seinal olev tahvelgi.

Väike kõrvalepõige. Kord, kui Vares Barbaruse sünnikodust mööda sõitsime, vihjas Minni Nurme, et Barbaruse õde (või õetütar?) elab viletsuses. Juhan Muks oli üllatunud: miks teda siis riiklikult ei toetata? Teravkeelne Nurme torkas, et tal ei ole nagu sünnimajal mälestustahvlit küljes. Aga näe, Koidu majal on küll tahvel küljes, kuid ikka ei toetata, sest see on eramaja.

Esialgu vajaks selts pisut nõu, kust hoone remondiks raha saada (projektid, annetused, oksjonid), kuid sedagi ei anta. Ainult laulupäevaaegsetest ilukõnedest — tänavugi oli neid nõretavalt — ei piisa.

Suve saabudes hakkavad autod mööda Eestimaad pidutulede poole veerema. Pesapaiku, kus laulud ja lood lindudena lahti lasta, punutakse aina juurde. Kes siis ei tahaks rahvast ja raha kokku ajada? Ajakirjanduses on hakanud kahjuks kõlama kurvad noodid: peokorraldajad ei saa enam omadega mäele, sest publikut jääb järjest vähemaks ja esinejad tärkavad ikka tähemaks, niisiis kallimaks.

Mõnda kallist ja kaunist paari näeb küll kõikjal, kuid pingviinide ballilised, Hennessy drink’idel trimpajad ning teised rõõmsad rikkurid näitavad juba ilmselgeid väsimuse märke.

Et pajukist igaks hüveks ei jagu, pole mina muidugi kuhugi jõudnud. Tühja kah! Leigo järvemuusikast ja Birgitta festivalist olen ilma jäänud. Päikesetõusukontserdist Hüpassaare rabas olen kord osa saanud — rohkem ei ole Viljandist rappa bussisõitu organiseeritud. Kõik muu on kus ja kuidas kunagi.

Suure-Jaani suvekontsertide sarjas on alati midagi kaasahaaravat, lausa kütkestavat, kuid hilisõhtuks on ühissõidukid sellest linnast lahkunud ning mul ole tekkinud soovi telgi ja magamiskotiga kodust välja minna.

Lauluväljak, eestlaste põhipaik, on saanud laiutavate poppkooride ja rokkarite rahalavaks. (Ma ei ole rokkmuusika ja -tantsu vastane. Kui see 1950. aastatel meile tuli ja keelatud oli, võlus see minugi meeli. Mujal maailmas korraldatavad tantsuvõistlused on tänini köitvad.)

Popmuusikud oma väljakutsuva esinemisstiili ja riietusega tahaksid justkui öelda: «Meie ja ei keegi muu!» Hääl ei olegi tähtis. Leidub korraldajaid, kes nad Eestisse veavad ning täidavad kõik nende kummalised nõudmised.

Ei tea kas sellepärast, et Tina Turner on minuga ühel päeval sündinud Ambur, aga tema jätab mulle sümpaatse mulje. Enamik jätab külmaks.

Ajasin telefonitsi juttu Washingtoni eestlase Hellar Grabbiga. Kui ta küsis, mis Eestis uudist on, kostsin, et üleeile esines meil sealtkandi laulja Lady Gaga.

«Kes see veel on? Ei tunne!» kostis mu vestluskaaslane.

Polnud ta kuulnud Gagaga võistlevast ning Ameerikas elavast eestlannast Kerli Kõivustki. Meil peetakse teda ometi üleilmakuulsuseks. Madonnat härra Grabbi siiski teadis, aga et too on ka lastekirjanikuna üles astunud, tuli talle uudisena.

Eduard Viiralt pole mingi kuulsus — seda on meil kinnitanud nii mõnigi ajakirjanik —, küll aga Kerli Kõiv. Tema on pealegi A-klassi kuulsus, Arvo Pärdiga ühes grupis («Õhtuleht»). Kui mullu tähistati 20. taasiseseisvumispäeva, ei pääsenud laululavale esinema nii mõnedki, kes olid selle au ajalooliselt ära teeninud, kuid Kerli Kõiv kutsuti kohale.

Pealinnas kultiveeritav hakkab külge mujalgi. Seda nimetatakse provintsluseks.

XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul oli Viljandimaa esimese ärkamisaja avangardis. Läinud sajandi teisel poolel oli punase massikultuuri sõiduvees hulpimine paratamatu. Kuid mitte suisa möödapääsmatu.

Viljandisse ei püstitatud Lenini ja Stalini kuju ega nimetatud nende järgi tänavaid. Siin piirduti oodide ja hümnide laulmisega, ent lauldi ka muud. Tuletame meelde, missugune klassikaline repertuaar oli Koidu kooril Paul Kriguli ja Jaak Moksi ajal. Inimestele meeldis laulda.

1990. aastatel lõid üürikeseks ajaks särama uue ärkamisaja koidutuled, kuid siis... Oleme ausad: kõik ei ole nii, nagu me tahaksime (või tahtsime).

Näoga lääne poole pöördumine ei ehmata kedagi, nagu omal ajal ehmatas ida suunas pöördumine. Iibelpuuinglased nagu omal ajal pajuvenelased ja kadakasakslased on platsis. Ühe üldlaulupeo kavas olnud Lloyd Weberi laul Leelo Tungla sõnadele õpiti selgeks inglise keeles, et kui autor tuleb, saab aru. Ei tulnud. Ponnistus oli absurdne: ta on ju tekstiga tuttav.

Viljandist on saanud festivalide linn. Pisteliselt olen neid kõiki aastate jooksul kuulanud, sestap tean. Tänavune laulu- ja tantsupäev oli tänu tantsijatele ja koolikooridele väga heal tasemel, aga täiskasvanute read olid juba nii hõredad, et hõredamaks enam minna ei saa. Kus te olete, laulurahva esindajad?

Kultuurisündmuseks püütakse ülendada ka hansapäevi. Ei ole ju — ikka äripäevad on.
Vanamuusikapäevade iga kontserti julgen soovitada pimesi, sest need on alati kunstiliselt kõrgel tasemel. Kas Viljandi neid ka vääriliselt vastu võtab, ei julge öelda.

Folgifestival on nagu on: kõike jätkub, kui raha jätkub. Mulle tundub, et see üritus toob kokku palju rahvast, lausa rongidega, aga jätab oma inimesed enamasti kõrvale.

Siis tulevad rokkarid ja kes kõik veel. Suvi läbi kostab mu tuppa ühetooniline tam-tam-tam, tam-tam-tam. Mõtlen, mis pidu täna on: hansa, folk, pop või rokk? Vahet pole, nagu nüüd öeldakse. Kurb, kui küsimusele, mis kõige rohkem meeldis, vastatakse, et õlu.

Massikultuur kasvatab massiinimest.