Jääaukude aine teine uuring tõendas eelmist

Torupillitalu järve jää augud meenutavad lehtrit.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Geoloogiaprofessor Kalle Kirsimäe uuris eile teist korda ainet, mis pärineb Riidaja küla Torupillitalu järve jääaukude servast, ning kinnitas, et see sisaldab looduslikke setteid ja soola.


«Esimesel korral analüüsisime koos kolleegidega paari jääs peitunud pisikest tera elektronmikroskoobi all,» lausus Kirsimäe. «Teine katse oli keerulisem. Sulatasime terve jäätüki, filtreerisime vedeliku ja uurisime materjali mineraalset koostist eri meetoditega.»



Mõlema analüüsi tulemust kokku võttes kinnitas Tartu ülikooli geoloogiaosakonna juhataja Kirsimäe, et millegi meteoriidsega neis proovides tegu ei ole.


«Jään sellise järelduse juurde,» sõnas ta. «Kõnealune aine on mudane liiv, mille sees on sulfaatsoolade jäljed.»



Nagu Kirsimäe eile ütles, pole tegu siiski tavalise keedusoolaga, vaid need jäljed viitavad jää sulatamiseks valmistatud soolale. Jäässe sulanud hallikad terad koosnevad magneesiumi, alumiiniumi, kaltsiumi ja baariumi kloriididest ning sulfaati­dest.



Küsimusele, et kui taluperemehe väitel keegi jääle soola puistanud pole, siis kuidas võis soolane aine sinna sattuda, ei osanud teadlane seletust pakkuda. Järv asub majapidamisest mitukümmend meetrit eemal ning seepärast pole professori hinnangul tõenäoline, et sool oleks mitmesse auku sattunud jalanõude küljest. Jääs avastati üheksa lehtrisarnast auku, proovid võeti kahest.



Kirsimäe kinnitas, et soolad ei saanud jäässe sattuda allikate mõjul.



«Selliseid magneesiumi, alumiiniumi ja baariumi sulfaatsooli allikaveest ei tule. See on inimlikku päritolu,» lausus ta. «Ma pole küll hüdroloog, aga minu hinnangul allikas kõnealuseid auke jäässe tekitada ei saa ning kindlasti ei ole allikaveest pärit ka määratud soolad.»



Kirsimäe hinnangul ei ole tõenäoline, et augud tekkisid kosmosest tulnud inimtekkelise prügi langemisest.



Tartu ülikooli geograafiaosakonna õppejõud, hüdroloog Arvo Järvet kinnitas samuti, et allikad ei jõua sulatada mitukümmend sentimeetrit paksu jää sisse auke, saati siis veel selliseid, mis lehtri moodi ülespoole laienevad.



«Piisavalt tugev allikas suudab jääd lahti hoida küll, aga sel juhul on veekogus püsiv ebamäärase piiriga jäävaba ala,» märkis ta. «Ma ei julgeks kõnealuste jääaukude tekkele pakkuda looduslikku põhjust, kuid seda veekogu võiks lähemalt uurida.»

Tagasi üles