30. hooaega alustava Viljandi laste- ja noorteteatri tegijad tõdevad, et nende kohalik tuntus pole kiita, kuid nad kavatsevad seda tänavu parandada.
Lavaaukudest hoolimata laval
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teater alustas juba 1982. aastal, ent oma praeguse nime Reky sai alles 1989. aastal. See kujunes tollal teatriga kõige kauem seotud olnud inimeste, kunstilise juhi ja teatri looja Reet Laane ning näitlejate Eve Rohtla ja Kadri Paldra eesnimetähtedest. Y tähistab kõiki aastate jooksul kaasalöönuid.
Teatri praegune juht Kadri Paldra ütles, et see on Eesti ainuke väiketeater, millel on nii palju aastaid turjal ja mis on sealjuures järjepidevalt ringreisidel käinud. Pausideta toimides on suudetud kaks kolmandikku ajast olla isemajandav.
Küsimusele, milliseid majanduslikke raskusi nad on kohanud, vastas Paldra Artur Alliksaare luuletuse «Aeg» esimeste ridadega: «Pole olemas paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.»
Dekoratsioonid mahuvad väikeautosse
Teatri esimene etendus oli «Nukitsamees», Reky nime all aga «Rohelised muinaslood».
25. hooajal võeti repertuaari noortelavastused. Alustati «R.E.I.T-iga», mille sihtgrupp soojalt vastu võttis, andes tegijatele jõudu tuua lavale veel kolm omaloomingulist noortelavastust. Neid mängiti keskmiselt 30 korda, populaarsemaid rohkem.
Lavale on nende aastate jooksul jõudnud sadu lapsi ja noori. «Kõige noorem on olnud lausa kolmeaastane,» lausus Kadri Paldra. Teatris on kolm põhikohaga töötajat, palju kaasatakse noori teatristuudio näitlejaid. 23. hooaega on teatris Ulrika Tolberg, kes töötab näitleja-tantsujuhina, ning 9. hooaega Peep Maasik.
Paldra ei väsi kiitmast üle kahekümne aasta näitlejate rõivaste eest hoolt kandnud Lea Tolbergi. «Ta teeb meile väga omapäraseid ja leidlikke kostüüme.»
Dekoratsioonid tuleb näitlejatel endil valmistada. Paldra sõnul on see kontimurdev ülesanne, sest samal ajal kui mõni teine teater käib ringreisidel suure bussiga, peavad nemad mahutama näitlejad ja butafooria ära väikeautosse. «Kui me kusagil suures teatris esineme, siis lavamehed algul naeravad selle üle, kuidas me autos oleme. Hiljem aga imestavad, kuidas nii suured dekoratsioonid autosse ära mahtusid,» muigas Paldra.
Teater pole seadnud eesmärgiks teha kõigist lastest ja noortest elukutselisi näitlejaid, piisab sellest, kui nad oskavad ennast tulevikus paremini väljendada, saavad juurde julgust ning õpivad kultuuri rohkem hindama ja armastama. «Peame tähtsaks, et lapsel jääks teatrist lahkudes mõnus tunne hinge,» lisas teatrijuht.
Tema sõnul võiksid inimesed mõista, et see on lastele ja noortele põnev vaba aja veetmise ja eneseväljenduse viis ning hoiab pahandustest eemal.
Aastate jooksul on juhtunud ka nii mõnigi äpardus: on kukutud lavaauku, puudunud õige muusika, tulnud asendada mahaununenud kostüüme ning saada hakkama ilma elektrita. Näiteks kord unustasid lavastuses «Memme musi» kaasategevad pisikesed jänkud ennast garderoobi lobisema ega jõudnud õigeks ajaks lavale. Või on noor näitleja tulnud juba etenduse ajal kummardama.
Ka vaiksest lapsest võib saada näitleja
Kadri Paldra nimetas ridamisi Reky tuntud kasvandikke: Eero Reinu, Meelis Sarv, Jüri Nael, Raimondo Laikre, Peeter Ora ja Priit Loog ning praegu kultuuriakadeemia teisel kursusel näitlejaks õppiv Silver Kaljula.
Paldra kinnitusel ei tohiks ükski ema karta tuua nende juurde oma tagasihoidlikku last, sest elu on näidanud, et ka sellisest võib saada andekas näitleja. 1994. aastal näiteks jõudis ema käekõrval Rekysse väike Priit, kes tahtis saada näitlejaks. «Ütlesin seepeale, et kui ta väga tahab, siis teeme temast näitleja. Ja nii ka läks.»
Paldra sõnul on juubelihooajal oodata nelja esietendust. 12. oktoobril on näiteks võimalik Sakala keskuses näha lugu naksitrallidest ning jõulude ajal etendub «Kuidas päkapikust saab jõulumees».
Ka sellel hooajal oodatakse teatristuudiosse teatrihuvilisi noori ja lapsi.Vastu võetakse kõik.
ARVAMUS
SILVER KALJULA,
näitlejatudeng ja Reky kasvandik
Minu arvates on Reky fenomen seltskond, mis on muutunud ühtseks perekonnaks. Teatakse, kuidas keegi millelegi reageerib ja mille peale nii proovis kui laval käima läheb. See annab ruumi improviseerimiseks ja võimaldab teha etendust lustiga.
Meie tegelaskujude kõne muutub tänu tihedatele suhetele isiklikeks mõteteks, mis annab etendusele hoogu ja teeb loo ka lastele arusaadavamaks.