/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
Tänase «Sakala» tarbijaloost selgub, et võrreldes kaheksa aasta taguse ajaga on kange ja eriti kange õlle osa Eesti joogiturul oluliselt vähenenud ning see tendents jätkub. Järjest vähem müüakse kesvamärjukest ka suures plastpudelis. Lahjemate õllesortide valik samal ajal suureneb. See on igati meeldiv ja näitab meie õllekultuuri arengut.
Ometi ei näe kõik asja sellises valguses. Eesti karskusliidu esimehe Lauri Beekmanni arvates meelitab õlle lahjenemine selle joogi juurde rohkem naisi ja tüdrukuid ning kange kesvamärja hindajad joovad kompensatsiooniks lahjemat lihtsalt rohkem. Seega positiivset ei midagi!
Oleks naiivne arvata, et alkoholitootjad piiravad kange õlle tootmist ja teevad teisi otsuseid rahva tervisest lähtudes: esiplaanil on ikkagi soov saada tulu. Õllekultuuri paranemine loob nimetatud joogipoolisele ja selle tootjatele parema maine ja see omakorda suurendab lõppkokkuvõttes kasumit.
Paradoksaalsel kombel paistab, et just meie õllekultuuri paranemist kardavadki karskuse eest võitlejad kõige rohkem. Mida arenenum see on, seda raskem on näidata õlletootjaid (ja -tarbijaid) halvas valguses.