VEETSIN HILJUTI Viljandi linnavalitsuses poolteist iseäranis viljatut tundi, vesteldes peaarhitekti, muinsuskaitseinspektori ja politseikonstaabliga sellest, kas soovi ja plaaniga ehitada mõisa kalmistule uus laululava on rikutud Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi või mitte.
Väide, et ehituse esimeses etapis kalmistule ei tungita, vaid piirdutakse teise kinnistuga, on pahatahtlik ja küüniline, sest Viljandi linnavalitsus ise on rahupaiga ajaloolist piiri paberi peal mitu meetrit nihutanud ning saanud uue, mille järgi näiliselt tõesti esialgu surnuaiale ei minda.
Millal ja miks seda piiri nihutati, ei osanud siis peaarhitekti ametis olnud Margus Maiste paraku seletada millegi muuga, kui et «see betoontrepp on ju juba olemas». Appi! Seesama mees tunnistas ühtlasi, et 1964. aastal ehitatud betoontrepp ei jää siiski alles, vaid selle asemele tehakse uus.
MIKS EI SAA uue lauluväljakuga tõmbuda tagasi õigetesse piiridesse? Kuidas on võimalik, et okupatsioonide-eelses Eesti Vabariigis riigistamata jäetud, 1939. aastal Eestist lahkunud perekonna valduses olnud eraldi kinnistu, mis oli kalmistu, ei kuulu taastatud Eesti Vabariigis enam kalmisturegistrisse?
Et asi oleks selge, meenutagem. Muinsuskaitse peab kaitsmist väärivaks keskaegset Katharina kabelit, mille olemasolust oleme teadlikud just tänu perekond Ungern-Sternbergile, sest kui parunit 1907. aasta algul maeti, ilmnes, et maa all on olnud mingi ehitis, ja perekond tellis Riia arheoloogilt Karl von Löwis of Menarilt arheoloogilised väljakaevamised.
Kuidas on eelöeldu valguses võimalik, et aadlipere kalmistu, kuhu viimased matused tehti alles 1934. aasta lõpul, ei kuulu mingisuguse kaitse alla?
Konks on selles, et kuni linnavalitsus ja kohalik muinsuskaitseinspektor ei ole nõus tunnistama, et tegu on kalmistuga, ei saa juriidiliselt nõuda, et seal kehtiks hauarahu.
Järelikult võib haua peale panna laulupeotule aluse, üle kalmude võib planeerida kergliiklustee ja paigaldada tulevikus ka valgustuspostid. Teadupärast vajavad nood traate ja juhtmeid, järelikult soovitakse ikkagi hakata haudade vahel kaevama.
Leidub veel inimesi, kes mäletavad, et 1960. aastate algul ehk siis, kui Lenini piltide all laulev rahvas läks Viljandis endale kirkade ja labidatega kalmistult ruumi juurde raiuma, lükati parunipere hauaplaadid pikali ja need jäid mullavalli alla.
Suure tõenäosusega on need seal alles tänase päevani, kuid Viljandi linnavalitsusel pole soovi seda uurida ega andnud ta ka kodanikele kaeveluba, et neid plaate mulla alt otsida.
Niisugune kesklinnas asuv mõisakalmistu on haruldane. Selle taastatuna avamine võiks olla kultuurisündmus, mis kaunistaks paari aasta pärast Viljandis peetavaid rahvusvahelisi hansapäevi.
Miks kaitseb Viljandi linnavalitsus nii kirglikult oma positsioone ehk salamisi ärakrabatud paari meetrit? Kas selle liikmed tahavad tõesti olla pigem 1964. aastal tegutsenud seltsimeeste mantlipärijad kui eestiaegse Viljandi ja August Maramaa järeltulijad?
AGA VAEVALT rõõmustab Maramaa sellegi üle, et teda sageli võõraste sulgedega ehitakse: tema arvele kirjutatakse lennunduse areng ja Viljandi rippsilla puhul unustatakse selle kinkija Karl von Mensenkampffi nimi.
Tundub, nagu oleks Viljandis võimul klikk, kes mingil põhjusel kardab linna tegeliku ajaloo ilmsiks tulekut. Näib, nagu tuntaks Ungern-Sternbergide suguvõsa vastu klassivaenu, mis kõneleb eeskätt sellest, et meie praegused valitsejad pole Viljandi päritolu ega armasta seda linna.
Kalmistule laululava ehitada on ebaeetiline ja barbaarne. Normaalne inimene saab sellest aru ka näpuga seadusepügalat taga ajamata, aga et praegune seisukord seda nõuab, luban, et vaidlustan olukorra ja kaeban edasi, kuni vaja. Minul aega on.