Kaks Saaremaa meest võtsid kümme päeva tagasi eesmärgi teha jalgrattaga Eestile söör peale, et tutvustada mandrirahvale kodusaare kuulsaks muutnud ö-häälikut.
«Ö» ärgitas Eestile sööri peale tegema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saarlased, argielus riigiametnik Fred Veldermann ja ettevõtja Asko Berens olid esmaspäeval Haanjas ja teisipäeval Valgas ning öö vastu kolmapäeva veetsid juba Penujal.
Retk sai alguse eelmise nädala esmaspäeval Saaremaalt. Sealt siirdusid reisisellid Hiiumaale ning matkasid seejärel Põhja-Eestist Peipsi äärt mööda lõunasse. «Ikka tösine söör,» ütles Berens. Üheksandal päeval ei tundnud retkelised enam väsimustki, sest nagu mehed Valgas sõnasid: töö on töö ja väntamisest on saanud juba harjumus.
Matkaisu ja poleemika
Eestile sööri peale tegema ajendas mehi esiteks matkaisu ja teiseks meedias saarlasest olümpiamängude kommentaatori ö-hääliku ümber puhkenud poleemika. «Üks mandriinimene oli kurtnud, et väga raske on jälgida.»
Nõnda propageerivadki saarlased oma retkega seda häälikut. «Keegi lausa nööbist kinni ei ole haaranud, aga huvi tuntakse meie tegemise vastu küll,» rääkis Veldermann.
Eestit näha soovisid mehed ka, kuid kõige suuremaks eesmärgiks seati 11 päeva jalgrattal vastu pidada, maa läbi sõita — ära teha. «Tahtsime tõestada, et oleme millekski selliseks suutelised,» selgitas Veldermann.
Meeste päevane kilometraaž ulatub 60—70, teisipäeva lõunaks oli seljataga 25 kilomeetrit. «Lõuna-Eestis olid otsad lühemad, aga selle võrra raskemad,» rääkis Berens. «Lõpupoole lähevad ka päevadistantsid jälle pikemaks,» lisas Veldermann.
«Tagumikud tahaksid juba väljavahetamist,» tõi Asko Berens välja suurima ebamugavusallika. Fred Veldermanni sõnul valmistusid nad retkeks neli kuud ja jalgrattaga läbitud kilomeetreid kogunes selle aja jooksul sama palju, kui nüüd tuleb 11 päevaga: tuhande ringis.
«Kõige kihvtim päev oli eilne,» ütles Berens teisipäeval. «Haanja kant ikkagi.»
«Seal saime oma tõusud ja laskumised kätte. Ka kiirusrekordi: 67,6 kilomeetrit tunnis,» lisas Veldermann.
Õigete rataste ja väiksema pagasiga saanuksid saarlased kulgeda veel kiiremini, kuid nagu matkasellid nentisid, polnud nad reisiks erivarustust muretsenud.
«Natuke sai sõiduriista õlitatud,» ütles Berens. Õnneks pole reisi jooksul äpardusi juhtunud, kui üks murdunud kodar välja arvata.
Ratastele mahutati magamiskotid, telk, varurõivad ja arvutid, et marsruuti plaanida ning Facebooki lehele pilte laadida. Igaks juhuks aitasid tuttavad arstid meestel ka esmaabipauna kokku panna.
«Asju on ikka liiga palju. Vahepeal olen mõelnud, miks ma neid nii palju kaasa vedasin,» rääkis Veldermann.
Esimese korra kohta võib liigse pagasi kaasa tarimise ilmselt andeks anda, kuigi ega mehed asja uurimata teele läinud. «Kõige tähtsamad on sõidupüksid,» lausus Veldermann.
Tagantjärele tarkusena tunnistavad mehed, et tasunuks mõelda ka vihmasele ilmale ning võtta kaasa mõni veekindlam riideese. «Sõites lähed ju higiseks ja kui siis tuleb külm vihm, võid haigeks jääda,» lausus Berens.
Naer ja tögamine
Kui kaks meest läbivad 11 päeva vältel 1000 kilomeetrit, peab nende vahel valitsema sõprus. «Algul kartsime küll, et võib hõõrumisi tekkida,» tõdes Fred Veldermann.
«Naer ja üksteise tögamine hoiavad tuju üleval. Kindlasti peavad niisuguse retke ettevõtnud inimesed omavahel sobima ka,» lisas Asko Berens.
Sellisele reisile minejatel peavad tema hinnangul olema ühesugused vajadused: kui näiteks ühele ei meeldi telgis ööbida, on pinged kerged tekkima.
Telk on seda masti retkel muidugi vältimatu, sest isegi kõige parema planeerimise juures võib ette tulla, et riigimetsa majandamise keskuse (RMK) majake on hõivatud ja käigupealt tuleb välja mõelda uus plaan.
«Üle-eelmisel õhtul juhtuski, et tahtsime minna RMK platsile, aga mingi noorte seltskond pani seal pidu,» kirjeldas Berens.
Sedakorda läks matkameestel hästi: uut kohta otsides sattusid nad Haanjas ühe talu juurde, kus palusid pererahvalt luba põllunurgas telkida, kuid kutsuti ühtlasi sauna.
Vastutasuks jagavad saarlased külalislahketele eestlastele rinnamärgikesi «Olen saarlane» ja «Olen saarlase söber». Nad proovivad kõik head inimesed, keda kohtavad, ka pildile saada.
«Neid on olnud nii palju, et märgid hakkavad juba lõppema,» muigas Veldermann.