Prioriteetsed, tähtsusetud ja mõttetud riigid

Allan Espenberg Foto: Erakogu

Kuigi maailmas on ligi kahesaja iseseisva riigi kõrval hulk sõltuvaid territooriume, eristaatusega maa-alasid ja muid maatükke, ei satu osa nendest kunagi ajakirjanduse vaatevälja.

Igal maailma riigil on oma eelistused ehk tähtsamad naabrid, kelle tegemistel nad hoiavad hoolikamalt silma peal ja kellest püüavad rääkida võimalikult palju.

Näiteks Eestis on välistatud, et me ei saa ajakirjanduse vahendusel teada Läti, Venemaa või Soome pisimatestki muutustest või arengusuundadest. Need naaberriigid on Eestile kõige olulisemad ja nendest jutustatakse ajaleheveergudel pidevalt.

Järgmise huvisõõri moodustavad maailma suuremad ja rikkamad riigid, nagu Saksamaa, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa, või Kreeka ja Hispaania taolised patuoinad, kellest Eesti samuti mööda ei vaata.

Sellesse kategooriasse kuuluvad üleüldse Euroopa probleemid. Kõik teised Aasia, Ameerika, Aafrika ja iseäranis Okeaania riigid on meie pressis juhukülalised.

See tähendab, et maailmas leidub kümneid riike, mida Eesti ajakirjanduses isegi ei mainita, rääkimata pikema kommentaari avaldamisest. Õnneks on aegade jooksul siiski olnud välispoliitikahuvilisi või reisiselle, kes on kirjutanud ka meie ajalehtedesse uudislugusid või reisikirju maadest, mille olemasolust pole paljudel inimestel aimugi.

Pahatihti ei võeta meil kõne alla isegi mandrite suuremaid riike. Kui hästi oleme näiteks kursis Aafrika arenenuima riigi, Lõuna-Aafrika Vabariigi või maailma suure tööstusriigi Jaapani tegemistega? Tuleb tunnistada, et mitte eriti.

Näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigi puhul rääkisid meie meedia viimased uudised ainult ühest sündmusest: enam kui nädala kestnud kaevurite ja võimude vahelistest veristest kokkupõrgetest. Jaapanist on küll rohkem juttu tehtud, kuid sealtki pärit uudistes keskendutakse peamiselt õnnetustele (laevade kokkupõrge, üleujutus, Süürias hukkunud ajakirjanik, maavärin, mitme inimese surm aedviljamürgistuse tõttu).

Paljusid Aafrika ja Aasia riike ei ole aastate jooksul ajakirjanduses kordagi mainitud. Kõige viletsamas seisus on Okeaania pisikesed saareriigid: kui paljud on midagi kuulnud Vanuatust, Kiribatist, Palaust, Niuest või Tokelaust?

Sellest piirkonnast jäävad mõnikord sõelale üksnes Austraalia ja Uus-Meremaa, kuid neiski uudisnuppudes on juttu pigem õnnetustest või on need meelelahutuslikud.

Veel üks tähelepanek: kui tsiviliseeritud riikides (Euroopas) saab liiklusõnnetuses surma 5—10 inimest, peetakse seda erakorraliseks sündmuseks ja kajastatakse meedias üsna põhjalikult. Et arengumaal või hõimuriigis asetleidnud sama laadi vahejuhtum jõuaks Euroopa ajakirjandusse, peab hukkunute arv olema vähemalt kümme korda suurem. Selgi juhul piirdub kajastus tavaliselt konstateeringuga ja midagi täpsemat me õnnetuse kohta teada ei saa.

See, et mingi riigi ajakirjandus ei räägi talle tähtsusetutest maadest või sündmustest, on täiesti tavaline. Isegi suured infoagentuurid, nagu Reuters, Associated Press ja Agence France Presse ignoreerivad väikseid või ülemaailmse arengu mõttes tähtsusetuid riike, rääkides nendest vaid erijuhtudel, kui seal toimub maavärin, tsunami, terrorirünnak, massimõrv või muu katastroof või vahetub võim. Muudel juhtudel neid enamasti vaatluse alla ei võeta ja nende siseellu ei süüvita.

Olles mõningal määral kursis põhikooliealiste õpilaste teadmistega, julgen väita, et heal juhul teavad 14—15-aastased eestlased paarikümmend maailma riiki. Mõni nutikam ja helgema peaga noor oskab neid nimetada ka rohkem, kuid leidub selliseidki, kelle pagas koosneb kõigest mõnest riigist.

Paljudel juhtudel ei oska nad maid õigetele mandritele määrata ega kaardilt üles leida. Pealinnade puhul on olukord ilmselt veel hullem.

Üks põhjus, miks niisugune võhiklikkus on tekkinud, peitub ajakirjanduse üheülbalisuses ja enamiku maailma riikide eiramises. Kui kas või paar korda nädalas räägitaks mingitest Burundi, Benini, Bhutani, Bahreini, Boliivia, Burkina Faso, Belize’i, Botswana või Brunei sündmustest, teaksid inimesed maailma poliitilisest jaotusest märksa rohkem.