Koolikell maal, kus kella asemel on aeg

Eestis pole härgi tööloomadenagi eriti kasutatud, saati siis ratsutamiseks. Mehhikos sattus Keily Tammaru aga juba esimestel nädalatel härja selga. Stiilne kaabu kuulus muidugi sellise ettevõtmise juurde. Foto: Erakogu

Keily Tammaru on 17-aastane heleda naha ja kartulikoorevärvi lokkis kiharatega Viljandi neiu, kelle on Mehhikosse vahetusõpilaseks lennutanud soov näha vihmametsi.

Kaks-kolm aastat tagasi õpilasvahetuse asjaajamisega algust tehes igatses ta sõita hoopis Indoneesiasse, Ecuadori või Filipiinidele. Neid riike rahvusvaheline õpilasvahetusprogramm paraku ei aktsepteerinud, pakkus hoopis Mehhikot.

Ehkki otsust langetades ei teadnud Keily Mehhikost midagi peale asukoha, riigilipu ja selle, et seal kantakse sombreerot, võttis ta pakkumise kõhklemata vastu. Seejärel avas kodus internetilehitseja ning uuris Vikipeediast, mis paik see õieti on.

Keily, mis selles kultuuris ja ühiskonnas Eestist kõige enam erineb?

Esiteks tervitus: musitamine nagu prantslastelgi, ainult et ühele põsele. See tundus harjumatu: tüütu on pärast tulekut ja enne lahkumist läbi käia kõik inimesed.

Pealegi ei saa ma kunagi kindel olla, kas ikka teen ja ütlen kõike õigesti. Kord ütlesin head aega inimesele, kes tuli meiega kaasa, teine kord eksisin sõnadega ning ajasin kõik hullumoodi naerma.

Mõistagi erineb siinsest kohalik liikluskultuur: meie mõistes seal reegleid pole. Liiklusmärgid ei asu eriti silmahakkavas kohas ning tõsiasi, et ühesuunalisi teid on palju, muudab autoga sõitmise keeruliseks.

Nii-öelda linnaautodes — need on pisikesed ja vanad, et ei oleks kahju mõlkida — pole tagaistmel kohta, kuhu turvavöö kinnitada, ega peatugesid. Sõidukisse topitakse alatasa nii palju inimesi, kui vähegi mahub. Mina sõitsin kord viiekohalisega, kus oli kaheksa inimest.

Millised on eestlaste ja mehhiklaste kõige suuremad erinevused?

Mehhiklastel on alati üüratult aega. Kellaaegadest enamasti kinni ei peeta. Öeldakse, et neil pole kella — on aeg. Kui kuhugi minnakse, kulgetakse väga aeglaselt. Pikalt kestab ka lahkumine, sest enne räägitakse mitme inimesega. Pärast sõnu «hakkame nüüd minema» kulub alati palju aega. Oodatakse, et kõik tõuseksid ja oleksid minekuvalmis, siis hakatakse hüvasti jätma.

Mehhiklased suhtlevad tuttavate ja sugulastega tihedalt. Sünnipäevade ning pisemategi sündmuste puhul kutsutakse kokku kõik tädid, onud, vanavanemad, nõod, ämmad, äiad ja lehmalellepojad.

Teadagi on nad väga emotsionaalsed: naeravad ja nutavad palju — naerdakse siiski rohkem, peaaegu kõige üle —, karjuvad ülikõvasti ning räägivad üleüldse valjult.

Lähedastel inimestel elatakse meie mõistes pidevalt seljas, kallistatakse ja musitatakse neid.

Kuidas suhtuvad mehhiklased sinusse kui eestlasesse?

Uudishimulikult: esitavad palju küsimusi minu ja mu kodupaiga kohta, uurivad kliimat ja traditsioone ning tahavad teada, kas mul õdesid ja vendi on.

Lähemas sõprusringis peetakse mind omainimeseks, võimalik, et täidan mingil määral vahetusperest Taisse õpilasvahetusele lahkunud tütre kohta. Kui teen midagi tavapärasest teistmoodi, mõistetakse mind kui välismaalast: vaadatakse huviga või naerdakse.

Kas eestlasel on raske mehhiklaste seas olla?

Oleneb eestlasest. Minul ei ole. Püüan olla igasuguste erinevuste suhtes mõistev ning võtta olusid sellistena, nagu need on: see on ju Mehhiko.

Arvan, et mehhiklastel oleks siin raskem. Mulle näib, et eestlased tunduvad tüüpilisele mehhiklasele masendavalt üksikud ja igavad. Nemad pole kunagi üksi, vähemasti üritavad nad seda vältida.

Kas Mehhiko Nokiaks peetavad härjavõitlused on igapäevased asjad?

Nad kasutavad neid kui oma kaubamärki ja turistidele on seda laadi meelelahutus kättesaadav. Enamikus linnades, ka siin, kus mina elan, on härjavõitlusareen, kuid seal peetakse ka mitmesuguseid muid üritusi.

Kas seal on ohtlikum elada kui Eestis?

Reeglid on ranged, aga enamasti need ei kehti või ei kontrolli neid keegi. Sellegipoolest on pankade või teiste tähtsate asutuste juures ja kesklinnatänavail kuulivestiga ning relvastatud mundrimehed.

Mina pole eluohtlikus olukorras olnud, kuid olen kuulnud püssipauke. Kuuliauke liiklusmärkides või seintel küll näha ei ole.

Pärast seda kui mu kohalik perekond veendus, et oskan linnas orienteeruda ega eksi ära, võin päeval üksi tänavatel käia.

Kas noorte mood/soengud/hügieen/ideaalkeha erinevad Eesti noorte ideaalidest palju?

Et Mehhiko olevat ülekaaluliste laste poolest esimesel kohal ja üldkokkuvõttes USA järel teisel kohal, siis Barbie-ideaal neid eriti ei võlu.

Mood on värvid. Mehhiklased oskavad kokku sobitada toonid, mis meie meelest esmapilgul kuidagi ei klapi: näiteks roosa ja roheline, sinine-kollane-punane.

Rantšopidajad kannavad tõepoolest iga päev kauboilikku pontšot ja kaabut, mis kaitseb hästi lagipähe paistva päikese eest.

Puhtusest peetakse siin lugu. Maja koristatakse sageli, näiteks meil on majapidajanna, kes peseb iga päev põrandat. Ilmselt on seda vaja, sest toas liigutakse välisjalanõudega. Külla minnes ei võeta kunagi kingi ära: selleks pole vajadust ning pealegi on põrandad väga külmad.

Milline on sealne tarbimiskultuur?

Kaubanduskeskus on nagu kaubanduskeskus ikka, kuid pisikesed tänavapoed tunduvad ebahügeenilised ja on hästi lihtsad. Osa kauplusi on kitsalt spetsialiseerunud: näiteks peotarvete poed, kus müüakse ühekordseid nõusid, laudlinu ja siirupit. Peaaegu igalt poolt saab osta mobiiltelefone. Peale poekeste ja tänavaturu on veel enamasti bensiinijaamade juures asuvad poeketid.

Milliseid muutusi oled pärast Eestist lahkumist enda juures täheldanud?

Kõige suurem muutus on ehk see, et hakkan aru saama, miks tahtsin tegelikult vahetusõpilane olla. Ma ei tulnud õppima hispaania keelt — tahtsin ju minna Indoneesiasse —, ega tulnud ka kohaliku hariduse tõttu. Tahtsin õppida lõunamaa inimestelt nende tarkust, seda, mis neid meist eristab.

Samuti tahan näha vihmametsi. Sellest mõttest ei ole ma ikka veel loobunud.