Lombiks kuivanud paisjärve taastamine algab paberil

Savikoti tehisjärv oli eile keskpäevaks nädalataguse ajaga võrreldes lombiks kuivanud. Järve taastamine sõltub eeskätt sellest, kas töötegemiseks leitakse raha. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Kui Savikoti elanike meelest oleks nende paisjärve taastamiseks vaja vaid kaht töömeest, kes päevaga paisule uued lauad paneksid, siis järve omaniku esindaja ehk maavanema sõnul on enne vaja koostada dokumente ning leida raha.

Maavanem Lembit Kruuse jutu järgi on Savikoti järve taastamiseks vaja esmalt üle vaadata olemasolev paisu ehitusprojekt, küsida selle alusel keskkonnaametilt vee erikasutusluba, uurida paisu seisukorda ning leida huvirühm, kes oleks valmis ehitust rahastama.

Huvirühm oleks tõenäoliselt ümberkaudsed elanikud või vald, sest maavalitsusel kui omaniku esindajal pole selleks sentigi ning riik raha ei anna.

Savikotist pärit Alain Tamm, kes järve kiire tühjenemise ajal pidas ametnike ja keskkonnaspetsialistidega pikki telefonikõnesid, on arvamusel, et paisu taastamiseks oleks vaja kaht töömeest ja ehitusmaterjali.

Paisu põhjas tekkinud kahjustustega tutvumas käinud Tamme sõnul tuleks vanad, viie sentimeetri paksused prussid mootorsaega läbi lõigata, need välja tuua ja uued asemele panna. «Mõistlik oleks teha paisulauad niisugusest materjalist, mis läbi ei mädane,» leidis ta. «Kahel mehel kuluks selle töö peale ehk päev.»

Bürokraatiast pole pääsu

Lembit Kruuse selgitust mööda kuulub bürokraatia paratamatult taastamise juurde, ehkki tegemist on näiliselt õnnetuse likvideerimisega. Uisapäisa pole tema hinnangul mõtet tegutseda, sest nüüd, kui vesi on järvest kadunud, võiks kogu paisu konstruktsioonid üle vaadata.

«Et mõne aasta pärast jälle samasugust õnnetust ei juhtuks,» põhjendas ta. «Kiirus pole praegusel juhul oluline. Peame tegema hästi ja õigesti.»

Kui paarkümmend aastat vana pais eelmisel neljapäeval Savikotis veele järele andis ja purunes, märkasid kohalikud elanikud seda küll kohe, kuid jäid abikutsumisega hätta, sest ei teadnud, kelle poole pöörduda.

Pärsti vallavalitsus jõudis kiirelt järeldusele, et järv ei ole valla oma, ning keskkonnaamet teatas samuti, et talle see ei kuulu. Lõpuks selgus, et 1970. aastatel rajatud paisjärv on riigi oma ja selle valitseja on maavalitsus.

Lembit Kruuse kinnitusel said maavalitsuse ametnikud juhtunust teada reedel. Teha polnud neil sel hetkel aga suurt midagi, sest maavalitsusel pole ainsatki töömeest, keda oleks saanud saata olukorda hindama või parandama.

Riigi jõuetust kurtis Alain Tammele ka üks keskkonnainspektsiooni töötaja, kes pärast juhtunust kuulmist ja lühikest uurimist sai teada, et järv ei kuulu mitte vallale, vaid riigile.

«Riigiga on keeruline, sest riigil pole selliseid töömehi kuskilt võtta. Vallaga oleks asi lihtsam,» vahendas Tamm ühest telefonikõnest kõlama jäänud lauset.

Nüüd, kui õnnetus on juhtunud ja järv veest tühjaks jooksnud, on maavalitsus valmis paisu taastamises kaasa lööma kõiksugu dokumentide kordaajamisega, kuid töömeeste palkamiseks ja ehitusmaterjali ostmiseks järve seaduslikul omanikul raha pole.

Tegelikult on riik üritanud Savikoti paisu koos juurdekuuluva järve ning 17-hektarise maatükiga müüa juba kevadest alates. Maavalitsuse teatel on alustatud enampakkumise ettevalmistamisega ning eeldatavasti läheb järv, põllumaa ja pais ühtse kinnistuna oksjonile.

Kruuse avaldas lootust, et ehk tehakse pais korda koostöös Pärsti vallavalitsusega. «Ma tean, et vallavalitsuses on juba arutatud vajalike laudade tellimist,» lisas ta. Vallavalitsus ei olnud eile pärastlõunaks langetanud otsust paisu taastamises kaasalöömise kohta. Pärsti vallavanemat ei õnnestunud «Sakalal» eile tabada.

Oht varitseb teisigi paisjärvi

Maavalitsuse kogutud andmete kohaselt oli selline paisu purunemine mõnel riigile kuuluval järvel esmakordne. Samas kuulub riigile ehk siis maavalitsuse valitsemise alla veel mitu niisugust tehisjärve, mille paisu seisukorra kohta pole ametnikel mingit teavet.

Maavanem tunnistas, et enne Savikoti järve lüüsilaudade purunemist ei teadnud ta ka nende seisukorrast. «Pais kuulub küll meie valitsemisalasse, aga me ei tee seal järelevalvet,» selgitas ta. Selleks pole maavalitsusel Kruuse selgitust mööda lihtsalt võimalusi.

Kokku on taolisi tehisjärvi Viljandimaal 35. Maavanem soovitas ümberkaudsetel inimestel koonduda ühistusse ja võtta paisu eest hoolekandmine enda peale, siis võivad nad olla kindlad, et neil niisugust õnnetust ei juhtu. «Eks need inimesed, kes järve ümbruses elavad, ole ju sellest kõige enam huvitatud,» lisas ta.

Kõik nõukogude ajal rajatud tehisjärved läksid kolhooside ja sovhooside kaotamise järel riigi omandisse.